Ma ei kiirusta hukka mõistma kedagi, kes kardab ühiskonnas asetleidvaid ja igapäevaselt meie ühiskonnale tundmatuid ja arusaamatuid protsesse. Jutt on muidugi pagulasteemast. Arvatavasti on hirmude põhjuseks ikkagi puudulik kogemus ja ebapiisav informatsioon. Mis siis, et sündmuste keerises olijatele tundub, et räägitud on kogu aeg ja võib-olla isegi juba pigem palju. Need teemad on praegusel moel ajalooliselt meile tundmatud. Ja seda ei saa hukka mõista.

Mu meelest pole mõtet võrrelda või eeskujuks tuua nõukogude anneksiooni eest põgenenud inimesi 1940. aastatel ega tegelikult ka toonase nõukogude võimu vägivaldset migratsioonipoliitikat ja tänasel päeval maailmas meie silme all massiivselt lahtirulluvat hädaolukorda. Praegune situatsioon on täiesti teistsugune ka seetõttu, et põgenevate inimeste ning vastuvõtvate maade kultuuriruumid, usk või uskmatus ja ajaloolised traditsioonid on erakordselt erinevad.

Ma ei kiirusta hukka mõistma inimest, kes on valmis täna sõjapõgenikke Eestimaal vastu võtma ja soovib seda teha kogu südamest ning tunneb, et see on humaanne. Ma ei lahterda neid, kes leiavad, et Eesti peaks rohkem panustama pagulaskriisi lahendamiseks, Eestimaa mahamüüjateks. Mulle meeldis David Vseviovi mõte pühapäevahommikuses Anu Välba saates, kus ta ütles, et tema jaoks ei olegi olemas mõistet „pagulased“, vaid et tegemist on lihtsalt inimestega, kelle probleemid vajavad lahendamist ja et pagulaste hulgas on tõepoolest ka väga erinevaid isiksusi oma eripäradega nagu igas ühiskonnas. See sõltub inimeste väärtushinnangutest.

Ma saan oma rahva, Eestimaa inimeste kohta uhkusega öelda, et ajalooliselt on olenemata kõigest ja vaatamata kõigele suudetud hoida ja säilitada oma keelt ja kultuuri. Tasakaalukuse, talupojatarkusega ja rahumeelsusega. Lähiajaloost on näide laulupidude rollist, kus kohustusliku nõukogude võimu ülendava repertuaari kiuste osati kavasse lülitada meelega ja „kogemata“ teoseid, mis meie vaimujõudu üleval hoidsid. Ja ma ei arva, et see on häbiväärne. Üks ei peaks segama teist. Oma kultuuri hoidmine ja julgemine selle eest seista ja selle pärast muret tunda, ei tähenda automaatselt kõige muu vihkamist.

Viktoria Ladõnskaja tsiteerib oma äsjailmunud raamatus „Poliitpäevik“ Juhan Partsi, kes defineeris rahvusriiki sõnadega: „Eesti on rahvusriik… Kuid rahvusriigis ei vastandu erinevad rahvused“ (lk 51). Olen selle mõtteviisi poolt sada protsenti. See käib nii nende 191 rahvuse esindaja kohta, kes juba täna elavad Eestis, kui nende kohta, kes siia edaspidi tulevad. Asi ei ole rahvuses. Asi on inimeses ja tema suhtumises teistesse inimestesse.

Ja seepärast pole mul häbi eestlaste või eesti rahva pärast. Mul on häbi vaid nende üksikisikute pärast, kes inimeste teadmatusest tulenevat hirmu ära kasutavad ning oma ambitsioonide saavutamiseks kodakondseid üksteise vastu õhutavad.

Tsiteerin lõiku ühe kooliõpilase sulest, kes kirjutas elust Eestis ja oma lootusest edaspidiseks: „Suurelt rõhutan, et eestlased on laulurahvas ning koos laulmine ühendab meid, seega laulame rohkem!“ Võib esmapilgul ehk mõnele lugejale tunduda triviaalsena, kuid ma ei alahindaks seda üleskutset. Kooslaulmine on aidanud meil seista meie ühiste väärtuste eest. Peaksime siit edasi jõudma ka koosmõtlemise ja mõistmiseni.

Leian, et taas oleks aeg au sisse tõsta arutelud elu väärtuste üle. Igasuguste väärtuste üle, sest need määravad meie elu kvaliteedi tegelikult. Usaldus, ustavus, usaldusväärsus. Ja armastus. Selle sõna kõige üldisemas tähenduses.