Ma ei tea täpselt, kas sellest juhtumist oli informeeritud terve teatri nõukogu või kommenteeris Tõnis Arro antud olukorda Ojasoole hinnangut andes ainult iseenda nimel – igal juhul on tegemist ebanormaalse hoiakuga, kui mis iganes vägivalda tahetakse õigustada või tegu kinni mätsida.

Ojasoo tegi midagi sellist, mida andeks ei anta. Olenemata sellest, kas ta tegi seda asutuse juhina, lavastajana või mehena isiklikus elus.
Selles loos ületati kõiki piire. Ja seepärast on traagiline, et No99 teatri nõukogu esimees, teades juhtumist mitu kuud, ei teavitanud sellest ei nõukogu ega üldsust, ei teavitanud sellest Vabariigi Presidenti, kes annetas aumärgi tegelikult juba vägivallatsejale ning tagatipuks otsustatakse saata inimene "loomingulisele puhkusele". Millest selline hoiak? Et teema ei tõusetuks? Või tolereerib nõukogu esimees vägivalda kui niisugust?

Kas ja kuidas No99 teater, mis enamusele samastub selle juhi – Tiit Ojasoo isikuga, saab veel elus olla?

Minu silmis on see teater lõpetanud etendusega No39 ja see „etendus“ ei olnud meeldiv. Tundub, et hetkel oleks õigem „mitte olla“…