Laparoskoop on iga kirurgi tööriist
Laparoskoopiline kirurgia on muutumas alaks, mida peaks valdama iga kirurg. Miskipärast kostab aga hääli, nagu peaks see olema teatud haiglate privileeg. Kõhuõõne haiguste avastamine ja ravi on arstidele alati olnud probleemiks, sest kõhukoopa elundeid ei ole võimalik silmaga näha ega käega katsuda.
Kõhuvalu on aga iseloomulik väga paljudele haigustele. Varem, kui kaudsete meetoditega ei suudetud haigust diagnoosida, avati kõhuõõs ning viidi läbi otsene vaatlus. Nii mõnigi kord osutus see üleliigseks, sest vajadust opereerimiseks ei olnud. Nüüdseks hakkab selline meetod muutuma ajalooks - tänu laparoskoopiale.
Laparoskoop on metallist toru diameetriga 5-13 mm, mille sees on läätsed ja valgusallikas. Laparoskoobi kõhuõõnde viimiseks tehakse kõhunahale 1-1,5 cm auguke. Protseduur tehakse täieliku valutustamisega ja kestab vaid 15-20 minutit.
Vajaminev aparatuur koosneb lisaks laparoskoobile ka paljudest teistest keerulistest seadmetest. Arst ei pea enam läbi laparoskoobi vaatama, vaid pilt projitseeritakse monitorile.
Enam ei saa rääkida üksnes kõhuõõne laparoskoopilisest kirurgiast, sest meetodit kasutatakse ka rindkere-, liigeste (kõõluste) kirurgias ja uroloogias, isegi plastilises kirurgias.
Laparoskoopilisel kirurgial on nn lahtisega võrreldes palju eelised. Meetod võimaldab opereerida kudesid ja organeid minimaalse traumaga. Optiline süsteem tagab mitmekordse suurenduse, lubades teostada suurt täpsust nõudvaid operatsioone.
Nn lahtise meetodiga ei ole väikese haava tõttu võimalik saada ülevaadet teistest organitest. Laparoskoobiga on aga võimalik vaadelda kogu kõhuõõnt. Väheneb ka patsiendi haiglas viibimise aeg ja operatsioonijärgse intensiivravi vajadus. See aga omakorda vähendab patsiendi stressi ja võimaldab haiglal kulutusi vähendada. Ka paranemine on kiirem, ta saab palju rutem oma igapäevase elu juurde pöörduda ning unustada haigusega seotud mured.
Meetod leiab üldkirurgias kasutamist eeskätt sapipõie haiguste korral, kuid on võimalik opereerida ka ussripikut, kõhueesseina songasid jm. Günekoloogias on aga laparoskoopilisel kirurgial head võimalused. Juba praegu on võimalik teostada suurt osa naissuguelunditega seotud operatsioone kõhuõõnes laparoskoopilisel teel. üldtunnustatud on laparoskoopilise steriliseerimise meetod.
Paraku eksisteerib laparoskoopilisel teel opereerides alati võimalus, et tuleb üle minna "lahtisele" lõikusele.
Laialdast rakendamist segab instrumentide kõrge hind. Need seadmed kuluvad kiiresti, mistõttu neid tuleb pidevalt välja vahetada. See osa kirurgiast uueneb iga aastaga. Järelikult peab taseme hoidmiseks ostma üha uusi ja uusi seadmeid. Kõik see teeb laparoskoopilise kirurgia raskesti kättesaadavaks.
Võrreldes "lahtise" meetodiga on laparoskoopiline operatsioon tehnilises mõttes tunduvalt raskem. Arstilt nõuab see vilumust ja pikka harjutamist.
Laparoskoopilise operatsiooni puuduseks võib lugeda seda, et see on sageli aeganõudvam. Suurtes haiglates, kus on tihe töögraafik ja napib operatsioonisaale, võivad tekkida töökorralduse probleemid. Nii näiteks võib pikeneda patsientide järjekord.
Vaatamata kõigele ootab laparoskoopilist kirurgiat suur tulevik.
Viimaste aastatega on ka Eestis laparoskoopiline (endoskoopiline) kirurgia kiirelt arenenud. Paljudes haiglates on olemas vajalik sisseseade. Igapäevased on sapipõie operatsioonid, günekoloogilised, liigeste ja rindkereoperatsioonid. Laialdast kasutamist leiab endoskoopiline kirurgia ka uroloogias.
Kahjuks kostab aeg-ajalt hääli, nagu peaks laproskoopiline kirurgia olema teatud haiglate või arstide privileeg. Mõnes mõttes on selline suhtumine meditsiinile tüüpiline. Nii on palju probleeme tekitatud iga uue meetodi puhul, mis hiljem üldist kasutamist leidnud.
Kunagi, kui võeti kasutusele ultraheli diagnostika, siis leidis osa arste, et tuleb luua uus eriala - arst-sonografist. Loomulikult ei saa arsti teadmised ja oskused piirduda ühe meetodiga, sest see pidurdaks eelkõige meetodi enda arenemist.
Nüüdseks on ultrahelidiagnostika rutiinne uurimismeetod, mida valdavad paljud arstid. Arvestades laparoskoopilise kirurgia kiiret arengut, on vaid aja küsimus, millal hakatakse igalt kirurgilt laparoskoopia valdamist. Seejuures tuleb vaid läbi mõelda, kuidas tagada koolitus, milliseid kriteeriume esitada kvalifikatsiooni hindamiseks jm, mis tuleb kasuks selle meetodi arendamisele.
ANTS VIIKLEPP, IVO SAARMA
Eesti Meremeeste haigla kirurg, Nõmme erahaigla Fertilitas naistearst
