Mida vähem on peres leivateenijaid ja rohkem lapsi, seda suurem on pere tarbimiskoormus. Selline seaduspärasus paneb kõige suuremasse toimetulekuriski lasterikka pere.

Tartu ülikooli perelabor mõõtis 1996. aasta aprillis sotsiaalministeeriumi tellimusel kulutusi erinevas vanuses ja erineva laste arvuga peredes. Uuritud leibkondade puhul võeti arvesse kõik ainult spetsiaalselt lastele tehtud kulutused, väljaarvatud toiduraha.

Analüüsides ühele lapsele tehtud kulutusi selgus, et keskmiselt kulutati 189 krooni, aga see on erinevates tulugruppides väga erinev. 1996. aasta uuringu andmetel kulutati ühe lapse tarbekaupadele ja teenustele vaesemates lasterikastes peredes alla 70 krooni, rikkamates vähelapselistes peredes üle 500 krooni kuus.

Seega, mida suuremad on perekondade rahalised võimalused, seda rohkem kulutatakse ka lastele. Samas näitab saadud tulemus laste vajaduste rahuldamise võimaluste suurt diferentseeritust: vaid majanduslikult heal järjel perede lastel on võimalik oma vajadused täies mahus rahuldada. Vaesemate perede lastel võivad aga isegi esmased vajadused rahuldamata jääda, mis kaugema tagajärjena seab ohtu tuleviku Eesti inimkvaliteedi.

Seaduste järgi on kõik lapsed ühiskonnas võrdsed ja neid ei tohi eristada nende vanemate sotsiaalse staatuse järgi. Igal lapsel on õigus kaitsele, heaolule ja arengule. Lapse tegelik õigus süüa täisväärtuslikku toitu, saada oma võimeid väljaarendavat haridust või vajalikku ravi sõltub aga eelkõige tema vanemate rahakotist, aga ka suhtumisest kasvatusse, samuti konkreetsetest last ja perekonda mõjutavatest sotsiaalpoliitilistest otsustustest. Samas ei pruugi perekonnavälised ressursid, mis on määratud lapse vajadusi rahuldama, vanemate vahendusel alati temani jõudagi.

Lapse hind vanemate jaoks sõltub nii tema east, vanemate võimalustest lapse vajadusi rahuldada kui ka ühiskonna pakutavatest ressurssidest. Kui täiskasvanul on valida, kas muretseda last või mitte, st kas jagada oma ressursse lastega või mitte, siis lapsel endal seda valikut ei ole.

Samal ajal avaldab laste sünd ja kasvamine nii otseselt kui kaudselt ühiskonna majandusele positiivset mõju. ühelt poolt on laps tuleviku ühiskonna tööjõu- ja kaitseressurss; teiselt poolt pakub lastekaupade ja teenuste turg juba praegu paljudele täiskasvanutele tööd ja teenistust. Kuigi laps on ise otseselt maksujõuetu, loob ta tuleviku vaimset ja füüsilist potentsiaali ning toetab tänast majanduselu.