Lapsed lähevad meelest
Laste olemasolust ja nende vajadustest räägitakse Eestis kõige enam valimiste eel, mil parlamenti pürgijad lubavad mitmesuguseid hüvesid nii paljulapselistele kui noortele lastega peredele. Paraku unustatakse Toompeale saades need lubadused kiiresti.
Ligi viis aastat tagasi taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on olulisemateks saavutusteks lastekaitse alal üRO Lapse õiguste konventsiooni (november, 1991) ja Eesti lastekaitse seaduse (jaanuar, 1993) jõustumine.
Vastavalt Lapse õiguste konventsioonile on valitsus kohustatud üRO Lapse õiguste Komiteele regulaarselt aru andma konventsiooni sätete täitmisest. 16. aprillil 1996. aastal teavitati, et valitsusel on plaanis seda arutada. Juhul, kui selline arutelu tõepoolest aset leidis, on kahetsusväärne, et avalikkusel ei olnud võimalik teada saada valitsuse hinnangut ja seisukohta. Suhtumine lastesse näib olevat vastuolus praeguse valitsusjuhi valimiseelsete lubadustega hoolitseda riigi kõigi kodanike eest.
Elutu lastekaitseseadus
Eesti lastekaitseseaduse §5, lõige 2 järgi koordineerib riiklikku lastekaitsetööd sotsiaalministeerium. Sotsiaalministeeriumi juhtinud ministrid on vahetunud, kuid kunagise sotsiaalministri Marju Lauristini ütlus meie ühiskonna lapsevaenulikkuse kohta näib siiani kehtivat (Hommikuleht, 12. aprill 1993). On mõistetav, et asudes ministri kohale on küllalt keeruline süüvida kiiresti kõikidesse töövaldkondadesse, sealhulgas lastekaitse probleemidesse, kuid meil on sotsiaalministreid, kes on seda ametit korduvalt pidanud. Ministrite vahetumine ei ole toonud kaasa muutusi nende ametnike ridades, kes lastekaitsealase töö organiseerimise eest maksumaksja taskust palka saavad.
Lastekaitset puudutavatel avalikel üritustel (Eesti-Rootsi ühiskonverents 1993; Meie lapse mured 1994) esines sotsiaalministeeriumi sotsiaalse turvalisuse osakonna juhataja asetäitja Merle Malvet, kelle ettekannete tekstide, isegi mitte ridade vahelt polnud võimalik välja lugeda lastekaitse riikliku koordineerimise põhimõtteid ja töö prioriteete.
1994. aastal algas rahvusvaheline pereaasta, mis oleks pidanud olema seotud ka lastega. Pereaastal ei realiseerunud suurejoonelised plaanid. Riigikogu sotsiaalkomisjoni tookordse esinaise Siiri Oviiri hinnangul jäi rahvusvaheline pereaasta Eestis põhiliselt paberile (Eesti Sõnumid, 31. detsember 1994). Pärast pereaasta koordineerimist juhib aga psühholoog Helle Niit sotsiaalministeeriumi perebürood.
Nii Lapse õiguste konventsioon kui lastekaitseseadus kehtestavad lastekaitsetöö põhimõtted. Need põhimõtted ei ole realiseerunud ja selle põhjuseks on juba eelnimetatud ametnike nähtavasti mitte just kõige sügavam kompetentsus, aga samuti lastekaitseseaduse rakendusseaduse puudumine. Siiani puudub lastekaitseinspektori tööjuhend. Oluliselt takistab lastekaitsetööd kehtivate seaduste mitmeti tõlgendamise võimalus.
Arvukate küsimuste esilekerkimist lapsi puudutavates seadustes on tunnistanud ka sotsiaalministeeriumi sotsiaalasutuste arengu büroo juhataja Vaike Kuusk (Eesti Päevaleht 13., 20. november 1995).
Võitlus tagajärgedega
Lastekaitse üheks ülesandeks on tegelda süsteemikindla ennetustööga, mis võimaldaks vältida paljusid traagilisi juhtumeid. Avalikkusele on teada masendavad juhtumid laste peksmisest, mürgitamisest ja hooletusse jätmisest, mis on lõppenud lapse surma või invaliidistumisega. Meil ei ole enam haruldased ka eelkooliealised seksuaalse ärakasutamise ohvrid.
Mitte ühegi lapse tapmisega seotud juhtumi puhul pole sotsiaalministeeriumi ametnikud pidanud vajalikuks avaldada omapoolset kommentaari ega arutanud, kuidas selliseid tragöödiaid vältida.
üheks tõsiseks probleemiks on alaealiste järjest kasvav ja julmemaks muutuv kuritegevus. Enamasti süüdistatakse politseid, seejuures jäetakse täiesti tähelepanuta, et enne õiguserikkumise toimepanemist on need lapsed elanud pikka aega sellises perekondlikus miljöös, mis ei ole neile just kõige paremat mõju avaldanud. Alaealise õiguserikkujaks kujunemisel on peale perekonna oma osa etendanud ka lastekaitsesüsteemi puudumine.
Ennetav töö lastekaitse-alal nõuab ühelt poolt hästitoimivaid seadusi, teisalt professionaalset kaadrit. Seetõttu ei ole mõeldav, et mõni ühiskondlik organisatsioon või lihtsalt laste pärast südant valutavad inimesed võiksid sellega toime tulla. ühiskondlikud organisatsioonid on igati omal kohal üksikprobleemide tõstatajate ja lahenduste otsijatena.
Meie ühiskondlikud organisatsioonid (Lastefond ja Eesti Lastekaitse Liit) said 1995. aastal eraldistena hasartmängumaksust mõlemad 1 764 000 krooni (Riigi Teataja 5/1995). See on märkimisväärne summa ja avalikkust tuleks informeerida, kas raha on otstarbekalt kasutatud.
RAEL GANN, TIIU MERILOO: Tallinna Pedagoogilise Seminari lastekaitse õppejõud, meditsiiniteaduste kandidaat
