Lapsed välja pesuveega: kodutööde hulk pole üldse esmane probleem

Igasugune diskussioon teemal, mis on õppimine ja kuidas see juhtub, on alati kasulik.

Ehkki tavapärane on kodutöödest rääkides peamiselt keerutada teemal, kui palju ühes või teises koolis kodutöid antakse, pole kodutööde mahule keskendumine ehk siiski kõige kasulikum mõtteharjutus.

Hoopis viljakam oleks arutada kodutööde sisu (mida ja milleks tehakse) ning selle üle, kas õpiülesanded vastavad võimalikult hästi õppija omadustele - mis vanuses õppijatest on jutt, millised on õppijate vajadused ja kuidas on õppimist senini toetatud. Koduste tööde kasutegur on tavapäraselt suurem pigem vanemate kui nooremate õpilaste puhul, kuid igal juhul määrab tõhususe pigem koduse töö sisu ja olemus kui mis tahes mahuühik.

Ennekõike võiks aga küsida, kas see, kus õpiülesannet sooritatakse, on üldse esmane ja määrav eristuse alus. On selge, et mingeid õpitegevusi on kasulik jaotada pikemale ajale või siis eeldavad nad võimalikult vaikset ning keskendumist võimaldavat keskkonda. Kodused tingimused pakuvad selleks enamasti paindlikumaid võimalusi. Samas saab määravamaks ennekõike ikkagi see, mida on parasjagu tarvis omandada (ehk siis õpitava sisu), millised tegevused selleks kõige paremini sobivad, millega on õpilased võimelised iseseisvalt toime tulema (millised õpioskused on omandatud) ning kuidas on õpetaja aidanud õpilastel ülesandeid mõtestada.