Uus riiklik õppekava pakub kohati kala, kohati õnge, aga vähe õpetab õngedel vahet tegema, vähe abistab õngede valikul. Rohkem pakutakse ikka valmiskala, soovitakse head isu, mis sellest, et luud kurku kinni jäävad ning sööja võib otsad anda. Kui keegi kõrgelt ja kaugelt ütleb, et see kala on hea ja söödav, siis teised peavad ainult takka kiitma. Kahjuks siinkohal puudub otsustus- ning valikuvabadus.

Toome näiteks religiooniõpetuse, mille ees tuntakse rohkem hirmu kui ussi- või püssirohu ees. Religiooni- või usundiõpetus annab ideaalsed võimalused vastava väljaõppe saanud pedagoogile pakkuda õpilastele erinevaid (maailmavaatelisi) õngesid. Las õpilased ise lähevad, katsetavad ja avastavad, millise õnge otsa milline kala hakkab.

Ärge tampige!

Õngesid on ju palju: budism, hinduism, taoism, konfutsianism, Vana-Kreeka eetilised õpetused, kristlus jne. Need kõik on õnged ja nii tuleb erinevas eas lastele ka öelda. Ebaeetiline on hakata kala pakkuma, selle asemel, et õpetada õpilasi õngitsema ning püütud kaladest rõõmu tundma. Kala pakkumisega süvendame õpitud abitust ning aitame kaasa eklektilise mõtlemise süvenemisele. Õpetaja ei pea pakkuma kala ja kalaretsepte, vaid üksnes õnge. Äärmisel juhul võib teha soovitusi selles osas, kus on lähim veekogu.

See õngejutt kehtib kõigi teiste õppeainete kohta. Ei saa poistelt ja tüdrukutelt ära võtta avastamise, uurimise ja loomise rõõmu. Leidmise rõõm on ju tohutult suur. Õpetajatena me ei tohi tampida ainult ühte teooriat, reklaamida ainult ühte õnge (bioloogias näiteks evolutsionism vs kreatsionism), vaid tuleb anda võimalus ise valida.

Õpetaja ülesandeks ei ole mingi kala pähemäärimine, kasutades erinevaid manipulatsiooni- ning demagoogiavõtteid, vaid tutvustada elu ja olemist selle variatiivsuses, et õpilane hakkaks „õigete vastuste andmise“ asemel hoopis küsimusi küsima. Meil pedagoogidena pole vaja karta küsimusi, mis puudutavad õngesid. Kui õppurid küsivad, millise õngega tema kalastamas käib, siis pole mõtet sellest saladust teha. See ei anna veel õigust oma õnge teistele õngitsejatele pähe määrida.

See on lihtsalt ühe õpetaja personaalne kogemus. Las nüüd õpilane ise võrdleb ja katsetab. Koolivaheaeg on selleks parim aeg – võtta õnged ja minna kalastama. Sõbrad võib ju ka kaasa võtta, pikniku võib ka teha, aga ikka omapüütud kaladest.

Ramo Pener, õpetaja