Enne verist finaali püüdsid vaenupooli rahustada nii politseinik Krupke kui teised suured onud. Aga kes siis tohmanitest täiskasvanuid kuulab, kui vinge kambaasi ajada! Me ise oleme mehised ja isased, teame kuis asi käib.

Seitsmekümnendate aastate lõpul olin minagi väikest viisi kambajõmm. Läbi mitme aasta käisid toonaste 21. ja 42. kooli juures asised pasunasse andmised. Kadrioru omad lahmisid Mustamäe kutte. Ja vastupidi. Keegi meist ei tahtnud kuulata tohmanitest miilitsaid või õpetajaid. Kõik jätkus kuni ühe sügiseni, mil otsustati viimaks ometi mustakatele lõplikult ära teha.

Koolipeldikus peediveini pannud jõmpsikad näitasid üksteisele hõlma alt emalt pihta pandud kartulikoorimisväitsasid. Kütsid üksteise julgust üles. Nüüd läheb andmiseks! Läkski!

Sadakond noort seisis paar tundi hiljem kooliõuel aeglaselt laiali valguva vereloigu ümber. Issand, kas me seda siis tahtsime! Me ei mõelnud ju päriselt! Ei teagi kas nugasaanu jäi elama või mitte. Kambandus igatahes lakkas.

Kas need West Side´i ja Kadrioru variandid peavad korduma, et rahu saabuks ka Lasnamäele, Õismäele, Jõhvi? Nii küsisin eneselt üleeile õhtul Lasnamäel kesk eesti ja vene noortekampu seistes. Pikalt vesteldes. Kambavennad, nii eestlased kui venelased olid lobedad suhtlejad, rääkisid enamiku asjust üsnagi ausalt ära. Sest harva on vist mõnd kuulajat, kes viitsiks neid lõpuni kuulata. Kes ei hakkaks kohe süüdistama ja kasvatama. Kes ei suunaks neile kohe fotoaparaati, et süüdistavaid pilte teha. Lihtsalt räägiks ja kuulaks. Hea jah, et sai vähemasti rääkida.

Aga mõlema konfliktipoole silmad jäid külmaks. Neis oli kindel tõde: vastane hävitatakse. Temaga kokku ei lepita...

Mulle meeldib muusikal West Side Story. Aga kindlasti ei meeldiks mulle selle Lasnamäe, Jõhvi või Õismäe variant. Ent imelik kõhutunne aimab halba. Loodan, et kõht on imelik ka kõigil neil, kellest kõigi Lasnamäe poiste ellujäämine sõltub.