Tõepoolest on koolivägivald ja kiusamine oluline teema, millega haridusasutused tegelema peavad, kahjuks oma võimekuse piiril - olemasolevate vahendite ja oskustega. Lastega tegelevad spetsialistid räägivad nagu ühest suust, et käitumisprobleemidega laste arv aastatega järjest kasvab. Ja me ei räägi siin ainult nendest lastest, kellel on diagnoositud psühholoogilise arengu häire.

Raskusi kontrollida oma emotsioone ja tulla toime suures lastegrupis käitumisega on järjest enamatel lastel. Olen kokku puutunud mitmete väikelastega, kes oma emotsioonidega hakkama ei saa, käitudes vägivaldselt nii rühmakaaslaste kui täiskasvanutega. Samas mõistavad need lapsed oma käitumise sobimatust, kui afektiseisund möödub, ning on seetõttu segaduses ja õnnetud. Laste käitumisprobleemidega on hädas ka lapsevanemad, kes tihti püüavad probleeme pisendada või märkamata jätta, sest puuduvad oskused ja julgus raskustega toime tulla. Käitumisraskusega laps on aga potentsiaalne kiusaja või ohver, sest erineb grupist.

Ühiskondlikud organisatsioonid nagu näiteks Kiusamisvaba Kool on teinud ja teevad jätkuvalt tänuväärset tööd, õpetades meie õpetajaid märkama ja sekkuma. Tallinna lasteaedades on jõudsalt kasutusele võetud Kiusamisvaba Lasteaia programm, mis on tuntud oma sümboli - lillade karude kaudu. Siiski on haridusasutused raskustes, sest õpetajatel on tihti pingelise õppeprogrammi kõrvalt keeruline leida piisavalt aega sekkumisstrateegiate kasutamiseks. Iseenesest mõistetvalt on sekkumised laste delikaatsetesse probleemidesse väga aeganõudvad.

On selge, et laste käitumisprobleeme ning sellest tekkivaid tagajärgi koolikiusamise näol tuleb süsteemselt ennetada ning lasteaedade jaoks oleks lahendus tugispetsialistide näol. Olgu see spetsialist siis eripedagoog või lastepsühholoog, kuid praktikuna näen vajadust, et selline täiskoormusega tugi on lasteasutustele hädavajalik. Tallinna lasteaedadest saavad sellist luksust lubada endale vaid üksikud ning peamine probleem on loomulikult rahas.

Mul on olnud võimalus töötada juhina lasteaias, kus töötas ka täiskoormusega eripedagoog. Ressursi selleks leidsin, kuna lasteaiahoone oli renoveeritud ning muidu pisi- ja avariiremontideks kuluva raha sai jätta pedagoogilise tegevuse parendamiseks. Kuid mida saab üks spetsialist teha ära suures lasteaias, et sotsiaalseid probleeme ning kiusamist ennetada? Väidan, et väga palju - jälgides süsteemselt olukorda rühmades, jagades oma erialast nõu ja oskusi lasteaiaõpetajatele ning nõustades lapsevanemaid.

Minnes edasi Kiusamisvaba Kooli juhi pöördumisest, leian, et kohalikud omavalitsused võiksid oma lasteaedu toetada tugiteenustega lasteaias - sest juba sealt saavad sotsiaalsed probleemid tegelikult alguse. Lähedal olev ja süsteemne abi on tõhusaim ning isiklik kontakt spetsialisti, pedagoogide ja lapsevanemate vahel võib õigeaegselt mõnd last ja peret suurematest probleemidest säästa. Igasse lasteaeda tugispetsialist, võiks sel sügisel olla kõikide erakondade valimislubadus.