Samal ajal tean paljusid, kel lapsi ei ole. Nii naisi kui ka mehi, kes igatseksid lapsi, kuid pole leidnud seda õiget. Ei lähe ju riigi survel võõraga voodisse, kartuses, et muidu saabub karistus – lastetusmaks. Või ematusepension. Lapsed sünnivad ikka ju armastusest.

Lapsed on õnnistus. Kogu lugupidamise juures dr Mardna ees pean siiski ütlema, et naisi on erinevaid. Ühe vitsaga lüüa ei tohiks. On naisi, kel lihtsalt „juhtub”. Ja on neid, kes on teinud teadliku otsuse mitte sünnitada, sest maailmas on juba inimesi – ja mitte vähe. Ja osa neist on õnnetud. On inimesi, kes tõepoolest oma karjääri ja heaolu nimel on laste saamisest loobunud. Ja on ka neid, ja mitte vähe, kellele laste saamine on südameasi, lausa eluküsimus ja kellele looduse poolt pealesunnitud loobumine teeb väga haiget.

Kallid katseklaasikaksikud ja lapsendatud lapsed on hoopis teine teema, seda ma siinkohal ei puudutaks. Kuid lahendus seegi. Tean mitmeid naisi, kes seeläbi õnnelikuks saanud; tean ka mitmeid mehi, kes keelduvad. Et olgu vaid oma veri.

Kadunud lapsed

Meil ei ole lapsi. Kaotasin oma poja 22-aastasena, üliõpilasena Tartus Toomemäe kliinikus. Olin noor ja terve, rasedus kulges õpikukohaselt. Südamelöögid algasid justkui oodatult. Ultraheliuuringud, kõik näitasid head lootust. Olin ütlemata õnnelik. Tikkisin sinakat värvi mütsikesi pehmest sametist… Ja korraga – pauhh! Mu mees jooksis end hingetuks, et kiirabi leida, kui mul kodus valud-vaevad ja looteveed valguma hakkasid… telefoni ju tollal polnud. Mees, meistersportlane, oleks mu sü-les kiiremini haiglasse viinud kui kaua oodatud kiirabi… Toomel oli sel öösel valves dr Szirko, ta oli tollal praktikant. Arsti polnud. Vool läks ära. Pimedus. Dr Szirko rääkis arstikeeli, väga vaikselt, aktsendiga, lühilausetega. Tegutses pimedas, käsitsi. Oli väga hoolitsev ja õrn. Alles tagantjärele sain aru, mida tähendab kaks sõrme, kolm sõr-me, neli sõrme. See on arstikeeli emaka avanemise suurus. Mulle öeldi lühidalt: kolm sõrme, kohe lauale. Läks kaua. Kuid ei läinud hästi.

Pilt sündinud pojakesest ei kao mu silmist surmani.

Ka mitmed hilisemad katsed last ilmale tuua luhtusid. Ju siis Jumal juhatab.

Minu praegune abikaasa mattis oma väikese poja samuti üsna noorelt.

Kõige piinlikum on ehk see, et kuidas läheb elu ometi edasi. (W. G. Sebald „Peapööritus. Tunded”)

Lastetusmaks. Ematusepension. Soola riputamine nende hingehaavadele, kes ei ole oodatud lapsi saanud. See on traagika kogu eluks, seda ei tohiks osatada.

Tean mitut korralikku peret, kus poeg otsustas oma eluga lõpparve teha. Meeletu, kustutamatu kurbus vanematele. Kas ka nemad peaksid lastetusmaksu maksma? Kes mõõdab valu?

Tundlikke südametukseid

Olen riigitruult nõus maksma kõiki makse, mille Eesti riik mulle kohustuslikuks teeb. Sest ma armastan oma riiki, oma kodu ja kodumaad. Ja veel – veel siiani – usaldan meie riigiisasid, et nad on õiglased ja tundlikud kõigi kodanike suhtes. Ka nende suhtes, kel mingil põhjusel pole olnud võimalik lapsi saada. Luksusautomaks, televiisorimaks, tubakaaktsiis – need ei tundu nii koletud. Mitte vaid seetõttu, et need mind isiklikult ei puuduta. Mäletan, kui Eesti Telefon kehtestas telefoni puudutamise maksu ehk siis kõnealustamise soovi tasu. Sellega harjuti.

Täiesti vaimuvaeselt on monopoliseerimata Eesti õhk. Iga hingetõmbe eest võiks ju maksu võtta. Härrased poliitikud, siin on mõtteainet sissetulekuteks. Reklaamibürood aitavad teid meelsasti, meela naeratusega. Söandan soovitada esindusbü-rood Rakett, sest neil on surres kõige vähem asju, kuid kõige rohkem raha.

Eksistentsiaalne oht välja surra on meie väikeses riigis tõesti olemas. Kuid kas see kirves ei ripu praegu mitte vale pea kohal?  

Kas Viivi Luik on seetõttu alaväärtuslik rahva kestmisele, et tal pole lapsi, kuigi tal on see-eest midagi olulist muud väärtuslikku, mis meil kesta aitab?

Me inimrinnus leidub inim-uhkust ja sedagi, mis pole ajalik. … (Juhan Viiding)

Eesti kindlustusseltside liidu (kui tore nimi!) juhatuse esimees hr Mart Jesse ütleb hiljutises lehes („Lepingurikkujad tahavad pensionitõusu”, EPL 16.2.2011), et praeguste tööinimeste generatsioon ei ole ilmale toonud piisavalt uusi maksumaksjaid. Jessameie! Küllap see tõsi on, kuid kas maksumaksjate tootmine on see, mida me vajame? Ehk vajaksime rohkem ajusid, tundlikke südametukseid. Või ehk mõtleks siis tõsisemalt hoopis eutanaasiale, oleks tulemuslikum? „Teie, eestlased, olete jõudnud etnogeneesi sellesse faasi, kus saabub praktiline surematus,” tunnistas ainsas Eesti pressile antud, ent seni avaldamata intervjuus läinud sajandi nimekamaid ühiskonnateadlasi Lev Gumiljov (1913–1992) ja jätkas: „Teid võib küll tappa, ent etnosena te välja ei sure.” (Küsis Peeter Ernits.)

Ja mul on üks palve ka. Kui kehtestataks lastetusmaks, siis ma sooviksin ise otsustada, kuhu see läheb. Mitte ministeeriumide või riigikassa ebamäärasesse siidpluusidega katlasse. Paluksin, et see läheks otsetoetusena minu üliõpilastele, kes õppetöö kõrvalt lapsi kasvatavad. Näen, kui raske neil on.

Või et loodaks otsetoetusfond noortele andekatele väikeste lastega kunstnikele.

Kuid kuidas mõõta annet? Jälle komisjonid ja komisjonid ja siidpluusidega ametnikud. Mul ei ole siidpluuside vastu mitte vähimatki, kuid ma eeldaksin, et otsuseid teeksid kunstnikud ise. Kunstnikud, kel kasvatada väikesed lapsed.