Läti Henrik tõesti valetas
Teatud ringkondades on moes igal võimalusel rahvusromantikut materdada. See on küll võitlus vaimudega, sest Läti Henrikust tegi eestlaste jaoks eepose Carl Robert Jakobson oma isamaakõnedega 140 aastat tagasi. Läti Henriku kroonikat loeti pimesi läbi nõukaaja ja loetakse tänaseni, pidades faktiks iga rida, mis kroonikas kirja pandud.
Niisiis, peaks me uskuma ka kroonika sissekannet preestri kirstu kaanelaudade iseeneslikust pikenemisest Jumala abiga? Ja seda, kuidas kaks märtrit kurjade paganate poolt neljaks kisti? Legendi preestrite imepärasest allesjäämisest Jumala halastuse läbi? Väidet kuidas hirmsad barbarid olevat Ümera lahingu järel langenute selgadele riste raiunud?
Kes vähegi keskaegseid kroonikaid lugenud, teab et enamik neist kubiseb faktidest, põimituna väljamõeldiste ja legendidega piibellikest imetegudest, märtrilugudest ja hirmsate barbarite deemonlikust kurjusest.
Teise Ümera lahingu kohta (kui neid tegelikult üldse oli kaks) väidab Läti Henrik, et 14 lätlast olevat praetud elusalt, kistud riietest paljaks ja nende seljale olevat lõigatud riste. See on täiesti tüüpiline ristisõdijate legend – surnuid ja poolsurnuid võidi ehk tõesti pärast lahingut riidas põletada, mõõgahoobid aga purustasid riideid ja võisid meenutada ka risti, kuid ei tee veel sakalaste malevast sõjakurjategijaid.
Läti Henrik oli küll ausam enamikust tema kaasaegsetest kroonikutest. Näiteks Saxo Grammaticus samal ajal Taanis on lausa legendaarne legendide ja tõe segajana. Mõnda Läti Henriku sisekannet on võimalik üle kontrollida Vene leetopisside abil. Kuid ta on praktiliselt ainus allikas, milles kirjeldatud sündmusi ei kinnita isegi Vanem riimkroonika mitte. Henrik võis seega valetada ja võis tõtt rääkida, meie võime vaid välja lugeda seda, mis ette kirjutatud.
Ja uskuda või mitte uskuda. Kuid rahvusromantika materdamine väljamõeldud argumentidega läheb juba veidraks. Film Lembitust oma vastaseid keetmas võib olla küll mõne filmimehe unistus, kuid paraku oleks ta lihtsalt vale.
Läti Henrikut pimesi lugedes võib mõni tõesti hakata eestlasi ja Lembitut oma vaenlastena nägema. Kuid keda meie siis üldse veel au sees hoiame, kui mitte Lembitut? Karl Säret ja Johannes Barbarust? Ma ei saa aru, miks me peaks halvasti suhtuma oma rahvasse, isegi kui tegemist oli 13. sajandi külavanematega.
Rahvusromantism ei ole fašism. Võimalik tõesti, et Eestis on inimesi, kelle arvates rahvuslik ärkamine, Eesti riigi sünd, taasärkamine ja märkamisaeg tähistavad jõledust. 2008. aasta augustiööl, mil suur osa Eestist laulis lauluväljakul, võis veebiavarustel jälgida ülitigedat debatti, kui hirmus see fašistlik rahvas olevat.
Ja paraku selline materdamine jätkub.
