Stabiilsus võimalik

Tundsin kergendust, et mitmed kõige mustemaks stsenaariumiks peetud lahendused ei saanud teoks. Esmalt kartsin ma, et parlament killustub nõnda, et tervemõistuslikku ja enam-vähem stabiilset valitsusliitu ei suudetagi luua. Meil siin Lätis on sellistel asjadel juba ajalugu ja tupikusse jooksnud Saeima on küll viimane asi, mida me sel katsumusterohkel ajal vajame.
Tulemused näitasid, et nii ei juhtunudki. Mind tegi ärevaks ka stsenaarium, mille järgi Üksmeele Keskus oleks saanud meie sajakohalises parlamendis üle ühe kolmandiku (34+) kohtadest. Tundsin, et see oleks andnud „venelastele” ebatervislikult tugeva positsiooni, kui nad oleks lõppude lõpuks valitsusse kutsutud. Võimas kolmandikuline „põhiseaduslik vähemus” oleks andnud neile – juhul kui nad oleks valitsusest välja jäetud – tohutult võimalusi takistada nii seadusandja kui ka valitsuse tööd. Kuid Üksmeele Keskus sai 31 kohta. Tubli sooritus. Seda on aga vaid kaks kohta rohkem, kui nad said eelmistel valimistel. Tulemus paistab olevat ka nende võimete piiri lähedal. Kolmandaks, välispoliitika analüütikuna olin ma mures stsenaariumi pärast, et niinimetatud oligarhide ümber koondunud isolatsioonimeelsed saadikurühmad „läti” leerist saavutavad ülekaalu ja võib-olla isegi võimaluse luua omal käel koalitsioon „venelastega”. Ei juhtunud kumbagi.
Teisisõnu, Läti poliitika peamistes jõujoontes polnud silmatorkavaid muutusi märgata. „Venelased” hoidsid oma parlamendipositsiooni puutumatuna ja parandasid seda marginaalselt. Kokkuvõttes säilitas ka „läti” leer ligikaudu kahekolmandikulise enamuse ja seda loodetavasti paranenud kvaliteediga.

Teravaid tundeid tekitav Ventspilsi „oligarhist” linnapea Aivars Lembergs pidi tunnistama, kuidas tema kunagine „läti” leeri käsupositsioon muutus korraga peaaegu tähtsusetuks. Roheliste ja põllumeeste liidul, mille valitsusjuhi kandidaat Lembergs oli, on nüüd 13 parlamendisaadikut (eelmises parlamendis oli neil mugavalt 22 saadikut). Jah, peaminister Valdis Dombrovskise Ühtsus on samuti mõju kaotanud. Aasta eest triumfeerisid nad valimistel, võites üllatuslikult 33 kohta. Nüüd sai Ühtsus 20 kohta.    

Kuhu on rännanud Lembergsi ja Ühtsuse kunagised valijad? Üsna selge on, et nende hääled püsisid „läti” leeris ja on siirdunud endise presidendi Valdis Zatlersi äsja asutatud Reformiparteile (22 kohta) ja parempoolsele Rahvusliidule (14 kohta, eelmises parlamendis kaheksa kohta).
Seega läksin ma pühapäeva hommikul magama rahuloluga, et nende valimiste tulemusel Läti poliitikas revolutsiooni ei toimunud ja põhijoontes jäi tavapärane status quo kestma. Seepärast olin üsna üllatunud hiljem üles ärgates ja nähes, kuidas meie valimisi kajastasid mu ajakirjanikest ja analüütikutest kolleegid teistes maades. Mõnedki näited olid mulle kui anglo- ja estofiilile küllalt põnevad ja naljakad (juhuslikult olen ma elanud nii Eestis kui ka Inglismaal märkimisväärse osa oma elust). Auväärne BBC reporter, kes polnud ilmselt päris teadlik, et Eesti ja Läti on kaks eraldiseisvat riiki, keeras kokku eriti hullu käki, väites, et Üksmeele Keskuse pääs Läti valitsusse sõltub kuidagi Eesti juhtivatest erakondadest. Estofiil minus rõõmustas sel hetkel: „See oleks küll suurepärane!”
Tõsisemalt jätkates – paljud välismaised kommentaatorid on ilmselt märganud ainult fakti, et „vene” Üksmeele Keskus „võitis” valimised ja sai seimis kõige rohkem kohti. See on tulemuseks andnud küsitava järelduse, nagu oleks Läti nendel valimistel kuidagi äkitselt „itta pööranud” ja et järgmises valitsuses võimutsevad „venelased”.

Ma väidaks kogu austuse juures, et see annab aimu Läti parlamentaarse poliitika väga pealiskaudsest mõistmisest. Parlamendikohtade arv ja nominaalne esikoht Läti valimistel võib tähendada sama vähe kui „kuldmedal” Eesti valimistel. Keskerakond tuli 2003. aastal riigikogu 10. koosseisu valimistel esikohale: kas see tähendas, et Eesti muutus Savisaare-maaks?  
Ma möönan selle võrdluse piiratust. Eesti pole Läti, Keskerakond pole Üksmeele Keskus ja tänavu Üksmeele Keskuse kogutud 28 protsenti pole sama, mis Keskerakonna 25 protsenti 2003. aastal. Kuid eestlased saavad sellest aru.

„Venelased” valitsuses

Kõik see ei tähenda ennustust, et Läti poliitikat ei ootaks järgmise kolme aasta jooksul ees märkimisväärne areng. „Venelased”  jõuavad tõenäoliselt esimest korda vabariigi valitsusse. Samas on Üksmeele Keskuse parlamendirühm olnud juba pikalt suurim. Ja sama kaua on nende valitsusse tuleku kohta kehtinud küsimus „Millal?”, mitte „Kas?”. Peale selle on nende kui poliitiliste puutumatute kuvand „läti” leeris järk-järgult hajuma hakanud, kuna keskuse juhid on pehmendanud oma seisukohta „ajalooliste tundlike küsimuste” puhul. Valimispäeval rääkis Üksmeele Keskuse üks juhte Nils Ušakovs avalikult Läti „viiekümnest okupatsiooniaastast” ja kinnitas päev hiljem, et see polnud sõnakomistus.  

Kui peavoolu „läti” parteid – nimelt Dombrovskise Ühtsus ja Zatlersi Reformipartei, kelle on kokku 42 kohta, mängivad õigesti, liitub Üksmeele Keskus „suure koalitsiooniga”. On üsna selge, et esimese viiuli mängimisest on nad seal kaugel. Igal juhul, kui Üksmeele Keskus peaks jõudma valitsusse, tiibavad teda seal üsna tugevalt „läti” peavoolu erakonnad. Parlamendi praegune koosseis võimaldab ka asendada Üksmeele Keskuse Rahvusliiduga, kui asjad peaksid tõsiselt käest minema. Fakt, et alternatiivne valitsusliit on võimalik, peakski asjade käestminekut piirama.

Varem samal teemal:
Heiki Suurkask „Moskva võidab ja oligarh kestab”, EPL 19.9