Läti politoloog: riigikeele referendum aitab auru välja lasta

Teist riigikeelt puudutava rahvahääletuse takistamine oleks Lätis kaasa toonud tarbetuid ühiskondlikke pingeid, arvab Läti poliitikavaatleja Iveta Kažoka.

Lätis tekitab paksu verd veebruari keskel toimuv rahvahääletus teise riigikeele – vene keele küsimuses. Eile langetas Läti konstitutsioonikohus otsuse: ühest küljest otsustas ta arutusele võtta Läti parlamendi liikmete petitsiooni, mis tunnistab rahvahääletuse ebaseaduslikuks, teisalt aga ei käskinud ta referendumi ettevalmistusi lõpetada. Kuidas teie kohtu otsusest aru saate?

Rahvahääletus toimub ja konstitutsioonikohus otsustab kuue-seitsme kuu jooksul, kas riigikeele küsimuses rahvahääletuse korraldamine oli põhiseaduslik või mitte. Praegu pole piisavalt alust rahvahääletust peatada. Praegu pole aga kogu kohtu argumentatsioon online’is saadaval (vestlus teadur Kažokaga toimus eile kella 15 paiku – P. S.) ja seetõttu oleme me mõneti pimeduses. Kuid on kindel, et referendum toimub, ja et otsus selle seaduslikkuse kohta tuleb poole aasta jooksul, on ka teada.

Nii et on võimalik, et rahvahääletus kuulutatakse kunagi hiljem õigustühiseks?

Ma oletan, et nii võib juhtuda küll. Aga see ei avalda referendumi toimumisele enam mingit mõju.

Mis võivad olla sellise otsuse tagajärjed?

Läti rahvuslikud poliitikud ütlevad, et nemad püüdsid rahvahääletuse toimumist nurjata, aga see ei õnnestunud, ja nüüd paluvad nad, et inimesed tuleksid hääletama. See, et referendum toimub, on Läti ühiskonnale hea. Vastasel juhul oleks tekkinud tarbetuid pingeid, mis oleks viinud rahvuslike vastuolude edasise eskaleerumiseni Lätis, sest paljud inimesed, kes toetasid seda rahvahääletust, tunneksid, et neil pole oma vaadete levitamiseks enam mingeid demokraatlikke vahendeid. Referendumi takistamine oleks kaasa toonud ehk suure kohtuotsusevastase protesti, see oleks takistanud normaalset mõistuspärast arutelu. Praegu aga on teada, et hääletus toimub, tulemus on kõigile ette teada ja tähtis küsimus on hoopis, kuidas normaliseerida kahe kogukonna suhteid nõnda, et me ei keskenduks rahvahääletusele, vaid meid ühendavatele teemadele. Kui rahvahääletus oleks ära keelatud, oleks see kõik muutunud võimatuks.

Kumb kogukond on end keelereferendumi tõttu rohkem mobiliseerinud: lätlased või Läti venelased?

Kõik on väga mobiliseeritud, nii venelased kui ka lätlased. Kuuleb ka rohkem hääli sellise pingete eskaleerimise vastu ühiskonnas, üleskutseid, et me peaksime mõtlema, kuidas seda riiki ühiselt ehitada, selle asemel et sellistele teemadele keskenduda. Hea uudis on see, et inimesi, kes tahavad olukorda normaliseerida, siiski jätkub. Neid, kes ütlevad, et see rahvahääletus ei saaks kuhugi viia. Lätis pole piisavalt inimesi, kes toetaksid kahe riigikeele ideed. Kuid radikaalsed tiivad – nii lätlaste kui ka mittelätlaste seas – on üsna aktiveerunud ja ärritunud.

Kas isegi siis, kui lätlased on väga passiivsed ja venelased väga aktiivsed, ei saaks see idee rahvahääletusel läbi minna?

On üsna selge, et see ei saa läbi minna. Põhiseaduse järgi peaks referendumil osalema rohkem kui pool hääleõiguslikke kodanikke. Lätis on pooleteise miljoni hääleõigusliku inimese ringis, kellest pooled, rohkem kui 750 000 kodanikku, peaksid ettepanekut toetama, et asi referendumil läbi läheks. Selliseid inimesi lihtsalt pole. Isegi sellest ei piisa, kui iga mittelätlane teise riigikeele poolt hääletab – sellest ometi ei jätku. Isegi Läti venelaste parteid ei saa üle 300 000 hääle. Kahtlen, kas kokku tuleb isegi pool vajalikke hääli.

Kas Läti venelaste hulgas on ka teisitimõtlejaid või kalduvad meeleolud ikkagi teise riigikeele poole?

Jah, teistsuguseid hääli ikka on, aga neid kiputakse vaigistama vastavalt sellele, kuidas vastaspool üha aktiveerub – ja ka vastupidi. Mida selgem ja valjuhäälsem on jutt teisest riigikeelest, seda vähem on kuulda neid lätlasi, kes kõnelevad sellest, kuidas me kõik koos elame ja ehitame ühiselt paremat Lätit ning saame üksteisega suhelda.

Käib polariseerumine ja etniline vaen tõstab pead?

Jah, ja see on halb. Seda võib tunda ka igapäevaelu tasemel. Viimase kahe-kolme aasta jooksul polnud tunda mingeid erilisi rahvuspingeid, kuid eelmise aasta sügiseste parlamendivalimiste järel (peamiselt venekeelseid esindanud Üksmeele Keskus sai parima tulemuse, kuid jäi valitsusest välja – P. S.) tundsid paljud venelased end üsna pettununa, teise järgu kodanikena, kelle arusaamu tegelikult ei arvestata. Sellepärast on isegi paljud neist, kes muidu ei tarvitseks kahe riigikeele nõuet toetadagi, kaldunud seda rahvahääletust nõudma. Lätlaste radikaalsem tiib on nimetanud referendumi ettepanekule allakirjutanuid reeturiteks, Venemaa viiendaks kolonniks ja nõnda edasi. Asi läks üsna inetuks ja see sundis inimesi mõtlema rohkem rahvuslikele eraldusjoontele. Praegu hakkab seis paranema, tajutakse, et poliitikud tegelevad suhete teravdamisega.

Kui referendum eeldatavasti läbi kukub, siis mis saab Läti venekeelse elanikkonna jaoks teemaks number üks?        

Sõltub olukorrast, kuidas erakonnad oma valijatega räägivad. See on kaunikesti ennustamatu. Praegu käib näiteks allkirjade kogumine selleks, et anda kodakondsus kõigile, kes on elanud Lätis teatud arvu aastaid. Mina ütleks, et kui me kogukondade vahelist arutelu ei normaliseeri, siis tuleb meil ka see referendum. Aga kui me suudame teineteisesse austusega suhtuda, teineteise muredele tähelepanu pöörata, siis ei tarvitse enam leiduda nii palju kodanikke, kes sellisele ettepanekule alla kirjutaksid.

President Andris Bērziņš on olnud vene keele suhtes paindlikumal ja pehmemal seisukohal kui mitmed teised läti poliitikud. Kas ta praegu ka kuidagi sündmustesse sekkub?

Ta ei ole parteidevahelisse poliitikasse eriti sekkunud, ta ei ole selle retoorikaga kaasa läinud ja on jäänud suhteliselt neutraalseks, samal ajal kui ülejäänud, parteisid esindavad poliitikud kujutavad ette, et nende valijad ei mõista seda, kui nad ei võta rahvusküsimuses väga jäika hoiakut. President peaks sellises olukorras säilitama võime rääkida kõigi osapooltega, hoidma keskteed. See on just see, mida viimased kaks-kolm aastat tegid ka erakonnad ise, kui nad ei rõhutanud rahvuslikke teemasid, vaid üritasid rahvast koondada majanduslike teemade ümber.

Mis on praeguses seisus Riia linnapea Nils Ušakovsi roll? Tema on ju venelaste lemmik, aga leidnud toetust ka lätlaste hulgas. Ta on teinud toetusavaldusi teise riigikeele kasuks, nagu ma aru saan?

Mitte üksnes Ušakovsi, vaid ka tema Üksmeele Keskuse seisukohti on kuidagi raske muul viisil iseloomustada kui sõnaga „skisofreeniline”. Ühest küljest nad teatasid, et ei toeta teist riigikeelt Lätis, teisalt aga teatavad selle poliitikud, et isiklikult hääletavad nad kahe riigikeele poolt, näidates, et nad on oma valijatega. Ušakovsi ajendab ilmselt pigem hirm kaotada senised toetajad kui mure selle pärast, kuidas olla menukam kõigi Lätis elavate inimeste silmis. On üsna selge, et nende hoiak olnuks teine, kui nad saanuks olla osa valitsuskoalitsioonist. Selge on ka see, et praeguse valitsuskoalitsiooni parteid poleks suhtunud referendumisse nii hüsteeriliselt, kui valitsusliit olnuks teistsugune.

Kas Läti kui terviku seisukohalt olnuks targem Ušakovsi ja venelaste hulgas menukat Üksmeele Keskust rohkem positiivselt hõlmata?

Raske küsimus, sest praegu käituvad nad tõesti väga põhimõttelagedalt. Minu arvates – kui sa oled näiteks kahe riigikeele vastu, siis ole piisavalt vapper ja kaitse oma seisukohta isegi siis, kui osa su valijaid seda ei mõista. Seetõttu saan ma hästi aru ekspresident Valdis Zatlersi Reformipartei seisukohast, et referendum peab toimuma. Nemad ei palunud konstitutsioonikohtul rahvahääletust edasi lükata, sest nende arvates ei maksa selle takistamisega rahvuspingeid teravdada. Selleks poleks Reformipartei hinnangul vaja ka kulutada riigi raha, propageerimaks vaid üht seisukohta, et riigikeel peaks jääma samaks, ehkki see seisukoht ei tarvitse nende valijaile meeldida. Üksmeele Keskus seevastu hüpleb ühelt hoiakult teisele ja riskib nii kaotada ka oma valijate mõistlikuma osa.

Mis jõud siis õieti teist riigikeelt pooldab?

Seda on isegi raske tuvastada, kes seda tõeliselt tahaks. Vladimirs Lindermans (tegemist on poliitikuga, kes on oma arengus jõudnud Läti rahvarindest natsionaalbolševistlike ideedeni – P. S.) ja mõned teda ümbritsevad isikud… Kuid isegi nemad ütlevad, et see pole niivõrd teise riigikeele pärast, vaid selleks, et juhtida tähelepanu mittelätlaste olukorrale – et nemad tunnevad end teisejärguliste kodanikena, et riigiasutused neid ei mõista, et nad pole kunagi pääsenud valitsusse. Nad ütlevad, et kasutavad rahvahääletust ettekäändena laiematest teemadest rääkimiseks. Ma olen pingutanud, et leida kedagi, kes peaks seda tõesti heaks ja teostatavaks mõtteks. Peale Lindermansi seltskonna oli seal ka osa Üksmeele Keskusest. Rohkem käib jutt sellest, et anda vene keelele riigiasutustes kasutamise õigus, et inimesed saaksid riigiasutustelt ka venekeelse vastuse. Praegu pole riik kohustatud kaebustele vene keeles vastama. Rahvahääletus polegi sellel teemal, millest ta justkui peaks olema!

Läti sai sügisel uue valitsuse, senine peaminister Valdis Dombrovskis jätkab. Milline on selle valitsuse tervis?

Praegu paistab see üsna stabiilne, aga käivad kõnelused roheliste kaasamiseks. Kuid see on pigem vahend koalitsioonipartnerile surve avaldamiseks. Parlamendis on uueks arenguks salajase hääletamise ärakaotamine, mis on meie poliitilise kultuuri jaoks tõenäoliselt hea uudis.

Kõik parlamendihääletused hakkavad olema avalikud?

Kõik peale kahe – presidendivalimistel ja konstitutsioonikohtu kohtunike valimisel. Kuid kõik ülejäänud hääletused, mille pärast oli ka varem skandaale, hakkavad kulgema avalikult. Skandaalsed hääletused olid ju põhjus, miks üldse eelmine seim laiali saadeti.

Kuidas lätlased praegu valitsust ja erakondi usaldavad?

Usaldus on väga väike, kümne protsendi ringis, ja nii juba hulk aastaid. See on veidi suurem kui Leedus ja hulga väiksem kui Eestis. Selleks et kasvatada usaldust, peavad inimesed olema piisavalt kaua aega kindlad, et avalikes institutsioonides töötavad isikud teenivad avalikku huvi ega ole seotud mingite ähmaste tehingutega. Selles mõttes on uus parlament liikunud õiges suunas. Ja teiseks: on plaane kehvalt töötavate institutsioonide töö tõhustamiseks, olgu seda siis hariduses või tervishoiu alal. Kui aasta-kahe jooksul tehakse head tööd, siis võib ka loota teatud paranemist.

Läti rahvaloendus näitas, et Läti rahvaarv on oluliselt vähenenud. Kuivõrd see on Läti poliitikas väitlusteemaks saanud?

Tõlgendusi on erinevaid. Parlamendi esimees Solvita Āboltiņa arvas, et rahvahääletuse tulemused olid oodatust paremad, samal ajal kui mõnigi sotsiaalteadlane ütles, et kui nii edasi läheb, viib see läti rahva väljasuremiseni. Eks see näitab, et me peame väärtustama igaüht, kes siin Lätis on, sõltumata tema etnilisest päritolust. Kui me ei mõtle laiemalt, mis teeb Läti selliseks kohaks, kus oleks meeldiv elada, siis tulemust ei tule.

Kas euroalasse jõudmine on lätlaste jaoks paeluv eesmärk? Euroopa ühisrahal pole ju parimad päevad.

Aeg-ajalt ikka rünnatakse seisukohta, et Läti peaks euroga ühinema, aga seda ei tee kuigi silmapaistvad inimesed. Ametlik seisukoht on ikka, et Euroopa Liiduga ühinedes sai endale ühtlasi võetud ka eurole ülemineku kohustus ja me peame seda tegema nii kiiresti kui võimalik. Seni on mainitud 2014. aastat. Ei, ühendav idee see küll pole. Seda räägib rohkem Läti Pank, et see toob meile rohkem investeeringuid, edastab sõnumi, et Läti on stabiilne riik. Entusiasmi pole, erilist mobiliseerivat mõju see ei avalda. Pigem vaadatakse seda tulevikus paikneva konstandina.

Kas Lätis käivad uue eesmärgi otsingud?

Jah, sellised otsingud ja plaanide tegemine järgmiseks 10–15 aastaks on pärast Euroopa Liitu jõudmist muutunud pidevaks. Identiteediotsingud on muutunud Läti inimeste lemmikajaviiteks.

Kes ta on?
Iveta Kažoka
politoloog

Sündinud  12.01.1982
2004
bakalaureusekraad politoloogias (Läti ülikool)
2004–2005
Läti justiitsministeeriumi poliitika planeerimise osakonna lauaülem 
2005–…
Läti mõttekoja Providus poliitikateadur (tegemist on Sorose Fondi asutatud mõttekojaga)
2007
magistrikraad õigusteaduses (Läti ülikool)
2008–2009
Vidzeme ülikooli avaliku halduse lektor
2008
Läti ülikooli õigusteaduse lektor