Lätimaal saab jälle nalja!
Nõukogude okupatsiooni lõpuaastail omandas lausa rahvaluulelise leviku ja samas pälvis KGB pingsa tähelepanu Hando Runneli luuletus, mis kõlas lapse palvena isale: „Räägi mulle ajast, räägi mulle ruumist, räägi isamajast, räägi tollest juunist, mille koha ringi käib üks loll legend, nagu meie ise, oleks tapnud end". Tänaseks on Eesti olnud taas juba veerand sajandit vaba, aga seda legendi levitatakse ka Eestimaal jõudsalt edasi. Nüüd on selle legendi kaitsmise rolli võtnud endale ETV+.
Teadolevalt käivitati Kanal ETV+ eestikeelsete ja venekeelsete kaasmaalaste vastastikkuse mõistmise lisamiseks. Putini Venemaa vallandatud propagandasõja tingimustes pole mõlema kogukonna usaldust korraga pälvida kerge. Selles mõttes saan aru, et tegijad kohati ollakse raskete valikute ees, mille tulemused mitte kellelegi päriselt ei "istu". Kohati aga ületavad saate tegijate arutlusloogikad (aga loodan siiski, et mitte väärtusmaailmad) nö keskmisele eestlase valuläve sedavõrd, et neile ei saa jätta osutamata. Pean silmas eelmisel möödunud kuul eetris olnud saadet Kohv+, mille korduse lõpuosa juhtusin reedel 29. aprillil vaatama.
Päevakangelane Nils Ušakovs
Läti kolleegide toel (nii sain aru), vahendasid Kohv+ Eesti saatejuhid Jelena Solomina (mäletan teda eelkõige PBK tubli saatejuhina) ja Dmitri Pastuhhov uut ja huvitavat Lätist. Päevakajaliste sündmuste seas anti eriline koht Riia linnapea Koosmeele parteid esindava Nils Ušakovsi toredaile naljadele ja seonduvaile Läti Seimi saadikute protestidele. Tegelikult oli kõik muu nii kõrvaline, et saate tegijate ilmne soov oligi Ušakovsi „naljasoont" ja sõnumit vahendada.
Ušakovs on mulle meelde jäänud ühe häälekama Venemaa poliitika eestkõnelejana sh Putini taltsutama mõeldud Lääne sanktsioone tühistamise nõudlejana. Küll aga üllatas mind Ušakovsi seekordsete naljade jõhkrus. Aga eelkõige nörritas selle edastamise toetav-positiivne kajastus. Nimelt pani Ušakovs järjekordselt naeruks NSV Liidu okupatsiooni (kuna Venemaa on tunnistanud end nö täiega st kõigi õiguste ja kohustustega NSV Liidu õigusjärglaseks, siis pole vale rääkida Venemaa okupatsioonist). Seekord tegi ta seda mõnitades okupatsioonikahjusid kokku võtnud Läti töörühma tööd. Ruta Pazdere juhitud komisjon hindas okupatsioonikahjud Lätile mitmesajale miljardile eurole.
Uurimistöö metoodika, selle mõttekus jne on loomulikult diskussioonilse avatud, pole aga uudiseks minu põlvkonna eestlasele ja (vähem ehk lätlasele), kes jälgis Soome TV-d pole või igal õhtul. Võime veenduda et sisuliselt oleme valede maailma surutud ja vaesusse mõistetud vabakäigu vangid. Tsivilisatsioonilsine lõhe, mis eristas 1940 aastal enam-vähem samal joonel seisnud naabreid Eestit ja Soomet oli 1990. aastaks kärisenud kasvanud üheks suuremaks kuristikuks maailmas (suuremaks kui Mehhiko ja USA vahel!).
Ušakovs: baltlased on jobud
Lätlaste praktilise nõude taandamine summale „1 EUR" osutab, et kogu aktsioon oli eelkõige moraalne. Tõsise Venemaa patrioodi ülesanne on muidugi sedalaadi nurjatused tõrjuda. Nii põrmustaski Ušakovs lätlaste laimu sotsiaalmeediasse paisatud karikatuuride sarjaga, milles komisjoni juhtinud Ruta Pazderet kujutati jalgratturina, kes ise pistab oma ratta kodaraisse kaika, lendab siis loomulikult armetult kraavi ja hakkab maailma süüdistama. Lisatud kiri selgitab , et jalgrattur nõuab oma lolluse eest kompensatsiooni meie suurelt naabrilt!
Karikuuri üldisem mõte oli muidugi, et no on need lätlased ikka jobud küll (eestlastele tuntud kilplased!). Karikatuuride kitsam süžee, aga on seatud veenma auditooriumi, et kaika enda jalgratta kodaraisse pistvad lätlased/eestlased/leedulased on ise küüditamises süüdi või koguni selle korraldajad.
Tegelikult mulle suurt üllatust polnud. Tundub, et sedalaadi arusaamad või sisendused ja soov neid tiražeerida on Baltimaade venekeelsete seas ka laiemalt omaks võetud. Näiteks selgitas Tallinna Tõnismäe Gümnaasiumi ajalooõpetaja Igor Kalauskas 24. veebruaril Eesti lugejale, et kõigis Eesti hädades on süüdi mittepatriootlikult käitunud president Konstantin Päts ja tema arpükslik kaaskond, kes 1940. aastal allusid reetlikult Stalini diktaadile. Muidugi tuleks lisada: ajaloolane Kalakauaskas peaks teadma Pätsi selgitust in expressis verbis, et tal pole õigust oma rahvast surma saata. Stalinlike hordide absoluutne ülekaal (kümneid kordi!) nii tehnikas kui elavjõus ei jätnud ju muud võimalust. Kuid kui eesmärk on vägistatut veelkord mõnitada, siis võib faktid unustada. Süüdistada jõhkralt aastakümneid vägistatut selles, et ta oma elu päästmiseks avalikult vastu ei hakanud või koguni nõustumist teeskles, lootuses mõrtsuka käest kord eluga pääseda, on ikka küüniline küll.
Lätlaste nördimus tõusis muidugi taevani ja lõhestas Läti ühiskonda veelgi. Saatejuhid pidid seda muidugi teadma ja aimama, millise reaktsiooni tekitab sedalaadi vaatenurk - ise olete oinad - eestlasest lugejas-vaatajas. Küll aga anti teada, et natsionalistidest Läti rahvasaadikud tõstatasid naeruväärse küsimuse kohtutee alustamisest sm Ušakovsi vastu.
Läti seadused nimelt kriminaliseerivad okupatsiooni sh sellega liituvate inimsuse vastaste kuritegude eitamise. Sedalaadi õiguspraktika on kasutatud ka inimsuse vastaste kuritegude eitamise suhtes. Läti rahvaesindajad (näiteks Vilnis Kirsis) viitasidki holokausti eitamise kriminaliseerimise praktikale. Lisagem, et Euroopa mitmed kõrged institutsioonid on oma otsustega kommunismi kuriteod võrdsustanud natside omadega st inimsusevastaste kuritegudega.
Läti rahvasaadikud: lootusetud lollid
Nähtavasti polnud Nils Ušakovsi naljadest - kelle karikatuure reklaamiti - lätlaste naeruvääristamiseks veel küll. Edasi asuti Läti Seimi saadikute kallale. Nad ei teadvat mitte midagi sõnavabadusest ja seega ei esinda kuidagi euroopalikke arusaamu, vaid mingit väiklast kiusu Venemaa vastu ja soovi oma arvamusele õigust omava Ušakovsi suu sulgeda. Oma väite põhjendamiseks viidati Charlie Hebdo kaasusele (seoses islamit naeruvääristavate karikatuuridega). Nalja tegemine mh inimsusevastaste kuritegude üle olevat seega euroopalik norm, millest lätlased aru ei saavat.
Seejuures väljendati sisuliselt solidaarsust Venemaa Föderatsiooni välisministeeriumi ametliku esindaja Maria Zahharova kommentaariga Ušakovsi kaasusele. Viimane nimelt kinnitas, et edaspidi tuleks sedalaadi karikatuure avaldada Charli Hedbos! Vaat siis on demokraatiat/sõnavabadust mitte austavad lätlased tõeliselt pigis!
Maria Zahharova on Vene Föderatsiooni palgal ja teeb lihtsalt oma tööd. Selles mõttes pole talle midagi ette heita. Aga miks peab ETV+ võimendama ilmselt naaberriigi küünilist ja selgelt asjatundmatu propagandasõja argumente? Korrati ka teistes Moskva-meelsetes kanalites populaarset väidet, et Ušakovsi lätlasest abikaasa toetavat teda. Ja mis siis? Lätlastegi seas on kindlasti erinevate arvamustega inimesi.
Miks siis lätlased ikka vihastasid
Näib, et väga elementaarseid tõsiasjad vajavad ikka ja jälle üleseletamist. Lühidalt: Muhamedi karikeerimine väljendab suhtumist ühe partikulaarse uskumuse rajajasse. Sedalaadi ajaloolistest tegelastest on ühed „pühad" ühtedes ja teised teistes kogukondades. Muslimid, kelle kõnekeelde on juurdunud „kristlikud koerad", leiavad, et just nende uskumuste üle nalja teha ei tohi ja arvavad, et neil õigus kättemaksuks. Olen absoluutselt veendunud, et Maria Zahharova nõuanne on küündimatu. Nils Ušakovsi naljasoon Charlie Hebdos mõistmist ei leiaks. Surmaga, eriti aga kõik inimsusevastaste kuritegudega seonduv on absoluutne tabu ja peaks olema nii kõikjal.
Nils Ušakovsi „nalja" on inspireerinud ju äärmiselt traagilised sündmused, mille üheseks allikaks on Venemaa Natsi-Saksamaaga sõlmitud kuritegelikust salaleppest sündinud okupatsioon ja selle kordasaatjaks tollal NSV Liidu nime kandnud riik. Okupatsiooni ja selle kuritegeliku sisu eitamine on meie naabri Baltimaade survestamise poliitika üks nurgakive. Mitte ainult minu ja vanema põlvkonna eestlastele, vaid ka venelastele, ukrainlastele juutidele jne aga on nõukogude okupatsiooniks väga konkreetne ja verine sisu. NKVD keldris surnuks piinatud vanaisa, invaliidina naasnud vanaema, asumisel nälga surnud vennake-õeke jne - see on okupatsiooni hind, mida ei saagi kunagi rahasse ümber arvestada. Pea igas peres hukkus keegi lähedane. Mahapõletatud taludest, kirvega tükkideks raiutud raamatukogudest, tulle heidetud arhiividest jne ei maksa selles kontekstis rääkidagi.
Meie rahvaste Euroopast vägivaldse lahti kiskumise hinnaks on mitmed meie tänasedki probleemid. Mitte ainult arengulõhe näiteks Soomega, aga ka nn post-sotsialistlikele riikidele omased tsivilisatsioonilised tõved - kuritegevuse kõrge tase, korruptsioon jne. - see kõik on okupatsiooni pärand. Mõned riigid maksavad õigusvastaste tegude ohvritele - sh ka Baltimaadest pärit inimestele tänaseni kompensatsioone.
Kontraproduktiivne arusaam
Nils Ušakovsi, ETV+ saatejuhtide ja suure osa vähemuse soovil eitada okupatsiooni on selge taust. Sedakaudu kinnistatakse nägemus endast kui ohvrist ja kodakondsuse „äravõtmisega" seonduvast kui ebaõiglusest. Minagi olen seda meelt, et kodakondsusega liituva oleks võinud 1992 lahendada hoopis paindlikumal viisil, aga ma pole kindel, et see oleks „põhimõttelisi" rahuldanud. Muidugi, kellelgi pole kerge leppida kuritegeliku minevikuga, kuid miks end vabatahtlikult sellega siduda ja hakata eriti küünilisel viisil veel roimarite advokaadiks?
Ma ei arva, et eestlaste absoluutne enamus käsitleks täna venekeelseid kuidagi „okupantidena" või režiimi kuritegude eest kuidagi vastutavatena. Samas okupatsiooni fakti järjekindel eitamine ja isegi valmiolek mõnitada selle ohvreid, on kindlasti kontraproduktiivne.
Saates Kohv+ Ušakovsi kaasuse käsitlemine oli vähemalt vilets ajakirjandus. Sündmust oli võimalik kajastada mitmel moel. Näiteks RTVi (mis on küll sõltumatu kanal) andis sõna sündmuse erinevatele osapooltele ja ruumi vastandlikele käsitlustele. Venemaa TV kanalid, nagu ka Kohv+, keskendusid Läti rahvasaadikute mõnitamisele.
Probleemi tuum - meie kooselu seisukohalt pole ju tingimata õiguslikes arutluste pädevuses. Neis võib jäädagi eriarvamusele. On aga täiesti selge, et Baltimaade põliselanike „naljasoon" ei ole samane Ušakovsi ja ETV+ saatejuhtide omaga. Teiste sõnadega - selle sisendamine, et nad küüditasid ise oma lapsed ja vanavanemad Siberisse surema, on lootusetu ettevõtmine. Muidugi juhul, kui tõesti püüeldakse üksteise mõistmise suunas.
