•• X noorte laulu- ja tantsupidu oli suurepärane, vaimustav üldrahvalik üritus ja seda on kahtlemata olnud kõik meie laulupeod. Tänapäeva demokraatia ja vahest piiramatu sõnavabaduse olukorras saab neid paraku käsitleda lihtsalt kampaaniana... Sattusin sellele juhuslikult, kui küsisin lapselapselt tema ajalooõpiku, et vaadata, mida selles on kirjutatud ajast, mida mäletan. Andres Adamsoni ja Sulev Valdmaa kooliõpikus “Eesti ajalugu gümnaasiumile” on trükitud: “Vaikivale ajastule olid omased mitmesugused ülemaalised või üldrahvalikud kampaaniad, milleta ei saa läbi ükski ebademokraatlik võim. Et muidu nii individualistlik eestlane läks aeg-ajalt kaasa massiüritustega, selle heaks näiteks on laulupidude traditsioon. Laulupidusid korraldati iseseisvusaastatel neli.”
Järgmisel leheküljel (lk 170) loetletakse samasuguseid “rahvaüritusi” ja “kampaaniaid”: hoogne ehitustegevus, kodukaunistustööd, rahvus- ja riigilipu muretsemine, nimede eestistamine...
Hämmastavad hinnangud
Eriti kummastav on lugeda, et “mõned üleskutsed ja kampaanialikud ühisüritused kandsid selget hurraa-patriotismi pitserit. Nii sai juba iseseisvuse algusaastatel hoo sisse Vabadussõja monumentide püstitamine”. Või ütlus, et Eesti Vabariigi aastapäeva ja võidupüha tähistamist “juurutati üldrahvaliku aktsioonina”. Tule taevas appi! On ju kõik need “kampaaniad”, “milleta ei saa läbi ükski ebademokraatlik võim”, omased ka praegusele Eesti Vabariigile! (Välja arvatud muidugi nimede eestistamine, sest eelistatakse võõrapäraseid nimesid.)
Õpikut edasi lehitsedes äratas tähelepanu lõik väljapaistva pealkirjaga “Libisemine Saksamaa rüppe”, milles väidetakse, et “kontaktide tihendamine Berliiniga viis salajaste liidusuhete kujunemiseni”.
Kahtlemata on õpikus väär ka hinnang president Konstantin Pätsi tegevusele ning suhtumine tollesse müütilisse “vaikivasse ajastusse”, kui Eesti Vabariik saavutas stabiilsuse...
Paraku pole meil ikka veel suudetud või tahetud seda “ajastut” – kõigest mõnda aastat – objektiivselt uurida ja vääriliselt hinnata.
