Mu ema on õpetaja. Üks neist, keda Marju Lauristin peab maa soolaks – õpetanud samas pisikeses maakoolis üle kolme aastakümne. Klassitäite viisi algklassilapsi. Ta on näinud vist kõike – ja need lood tulevad vahel koju kaasa. Maakool erineb kardinaalselt linnakoolist. Seal on õpetajal – ei, mitte üheksa, vaid 99 ametit. Ta on psühholoog, meedik, õmblejanna, tantsuinstruktor, botaanik. Maakool ei saa endale lubada psühholoogi ega kooliarsti.

Mu kodusel õpetajal, emal, tekkis eelmise aasta märtsis võimalus minna Saksamaale. See ei olnud puhkusereis. Kool, kus ta õpetajaks on, oli liitunud haridusprogrammiga ja mitme riigi õpetajad said kokku, õppisid igasuguseid asju.

Ent lahendada tuli üks suur aga. Kes õpetab senikaua tema liitklassi – kaheksat 4. klassi õpilast ja nelja 2. klassi õpilast? Oli võimalus panna nad iseseisvalt tööle, aga…

Lamasin parasjagu vanemate juures haigevoodis, taastusin raskest spordivigastusest. Olin äsja hakanud uuesti kõndima. Sinna klassi ette läksin mina, selleks et saada maailma raputav kogemus. Mind raputav.

Esimene päev