Lauri Beekman: Ja aasta karskusvaenlase tiitel läheb...

Eesti Päevaleht panustas tänase juhtkirjaga Karskusliidu tegevusse ja esitas terviseminister Jevgeni Ossinovski karskusvaenlase tiitlile. Tänades aktiivse kaasamõtlemise eest, selgitan lühidalt, miks me selle ettepaneku siiski omaks ei võta.

Kõigepealt tuletan meelde, et Eesti Karskusliit valis Jevgeni Ossinovski 2016. aasta tegijaks. Sellist pühendumist alkoholipoliitikasse, ja seejuures valdkonna nii tugevat tundmaõppimist, pole meie varem näinud.

Ma saan aru, et osa ühiskonnast ja meedia vaatab hetkel alkoholipoliitikat üksiti läbi Läti piiri prisma. Ja muidugi ei anna seda ignoreerida, kuid on viga loobuda tervikpildi nägemisest. Minister Ossinovski juhitud alkoholipoliitika - pikk 2-aastane protsess, mis päädis jõulude eel reklaami- ja alkoholiseaduse muutmisega - jõustub alles selle aasta suvel ja osaliselt järgmise aasta alguses. Alkoholi reklaamimist, kauplustes paigutamist ja ka juba jõustunud kontrollostude võimaldamist sisaldav alkoholipoliitika seab majandushuvidest ettepoole rahva tervise ja tulevaste põlvkondade tervisekäitumise.

Populistlikuks poliitikaks ei saa seda kuidagi nimetada. Vastupidi, terviseminister ja terve valitsus on teinud riigimehelikud otsused, mõistes, et nende õigete otsuste tagajärjel tabab neid tugev ja püsiv rünnak tootjatelt-kaupmeestelt-meediafirmadelt.

Ükski kahju pole aktsepteeritav

Eesti ühiskond ei ole kuidagi ainulaadne omades kalduvust alkoholiprobleemiga harjuda selle igapäevast mõju unustades. Tegemist on püsivalt ühe suurima sotsiaalse probleemiga, mis laastab elusid, hävitab perekondi ja võtab lubamatult paljudelt lastelt neile kuuluva lapsepõlve. Rõhutan, et mitte ükski määr alkoholi tarvitamisega seotud kahju ei tohi olla aktsepteeritav. Eriti, mis puudutab kahju, mida kogevad teised peale tarbija enda. Peamiselt just perekond, naised ja lapsed, aga laiemalt terve ühiskond, mille turvalisus ja suutlikkus oma maksimumi lähedaselt toimida on alkoholi tõttu selgelt vähendatud.

Ministrit ja valitsuse poliitikat kritiseerivad osapooled on samuti unustanud edusammud, mis on tehtud sõltuvusravi korraldamises. Muidugi, nii nagu enamus meditsiini ja tervise valdkonnast, jääb see meie igapäevasest diskussioonist kõrvale, kuid paljudele isikliku või lähedase sõltuvusega kimpus olevatele kaasmaalastele on see üheks olulisimaks poliitika muudatuseks viimastel aastatel. Ärgem jätkem seda aspekti välja, kui võtame uut alkoholipoliitikat kritiseerida.

Piirikaubandus on probleem, vastu ei vaidlegi. Neid, kellega selles osas pahandada, või olukorra parandamist arutada, on mitmeid ja palju. Alustades Euroopa Liidust, mille direktiivid võimaldavad absurdselt suuri koguseid alkoholi üle piiri tuua. Ja Karskusliit, oma rahvusvaheliste katusorganisatsioonide läbi, plaanib ka Euroopa Liidu tasandil käesoleval aastal seda teemat käsitleda, arvestades, et vastav direktiiv tuleb lähiaegadel ülevaatamisele. Muidugi peavad poliitikud ja ametnikud parandama oma suutlikkust ennustada ja lugeda inimeste käitumismudeleid ja võimalikke arenguid.

Efektiivne meede

Alkoholipoliitika osana on aktsiisipoliitika tõendatult efektiivne meede. Selles osas ei ole midagi muutunud. Seda baasseisukohta kordasid meie rõõmuks väga tugevalt ka eelmise valitsuse Reformierakonna ministrid. Muidugi on maksude tõstmisel vaja arvestada, kuidas seda rakendatakse näiteks Islandil, kus piirikaubanduse ohtu ei ole võrreldes siis Eesti või Soomega, kelle naabruses elavad teise rikkustaseme ja hindadega maad. Kuid ka piirikaubanduse kasvu puhul, mis ju Eesti presidentigi tsiteerides on Euroopa Liidus paraku tavanähtus, on oluline näha nende maksutõusude mõju riigi erinevatele piirkondadele ja kogukondadele.

Olgem ausad, et kogu tähelepanu läheb hetkel lõunapiiril toimuvale piirikaubandusele ja vähenevatele aktsiisitulu numbritele. Vähemalt osa sellest viimasest võib enda kanda võtta ka ülejäänud eestlaste tarbimise vähenemine. Kuid me ei tea. 2017. aasta tarbimisnäitajad on ju veel tulemata ja nii ei soovi minagi spekuleerida.

Kuid meediakajastust julgen küll kritiseerida, kui iga uue piiriäärse viinapoe avamine pälvib erilist uudiseväärtust, artikkel artikli järel pööratakse tähelepanu massidele, kes lõuna poole liiguvad, justkui kutsudes, et ruumi veel on. Isetäituva ennustuse roll on siin selgelt olemas.

Kõige olulisem roll ja vastutus on aga meil igaühel endal. Need on meie oma kaasmaalased, kes avavad piiri Läti poolsele küljele suuri viinapoode. Jah, kõik on legaalne, mõistan. Kuid on ehk enamus nõus, et aasta eetilisema ärimehe tiitlit neile ei anta.

Keegi ei sunni Lätti

Mitte kedagi ei „sunnita" ühegi maksupoliitikaga pikki ostureise tegema. Alkohol ei ole vajalik tarbekaup. No lihtsalt ei ole. Vastupidi, see on kahjulik aine, mis paraku on tarbekaupade kõrval laias pakkumises. Kui te kuulete kuskil moraliseerivaid ja teie meelest silmakirjalikke üleskutseid oma tarbimist vähendada, siis iseenda kasuks keskenduge arstide-sotsiaaltöötajate-tervisedendajate-politseinike sõnumitele.

Elanikkonna tervisekäitumist muuta taotlev poliitika ei ole kunagi lihtne. Muutuvaid faktoreid on väga mitmeid. Kõige olulisemana meie ise. Kuna alkoholikahju puhul on tegemist ennetatava kahjuga, on ülioluline, et kõik võimalikud vahendid oleksid rakendatud. Selle kahju tolereerimine oleks lubamatu. Kindlasti on asju, mida on vaja korrigeerida, teha ka teisiti. Kuid mis kindel, nii palju on tegelikult veel vaja teha.

Jõudu meile kõigile!