Link kopeeritud!

Lauri Laats: kas vägivaldseid lapsi aitaks ekskursioon vanglasse? Seda last, kes maaslamajat jalaga kõhtu peksab enam hea sõnaga ümber ei kasvata

 (91)
Tartu Vangla
Tartu VanglaFoto: Reigo Teervalt

Möödunud nädalate kuumaks teemaks on olnud noortekambad ja nende vägivaldne käitumine. Nutimaailm on võimaldanud meil kõigil osa saada räigetest kaadritest, kus veel lapseohtu noored teineteist või mõnd valitut ohvrit tümitavad. Tegemist pole lapsiku togimisega, vaid räige peksmisega. Pole liialdus öelda, et vaid mingi ime läbi pole videodele sattunud lapsed veel üksteist surnuks peksnud.

Mõistagi leidub palju neid, kes mäletavad, kuidas nende noorusajal samamoodi kakeldi ja tuuakse eeskujuks ka Lutsu „Kevade“, kus löödi kinni see, mis kinni ei jäänud. Olenemata sellest, milline oli kellegi noorusaeg või mida tehti Palamuse koolis, pole siiski õigustust sellele kui üks laps peksab teist ning kümmekond kõrvalolijat seda ergutab ja hoolsalt filmib. Veelgi hullem on asi siis kui füüsiliselt allajäänu maha vajub ning seepeale veelgi juurde virutatakse, jalaga näiteks, sest nii näeb videos vingem välja.

Mida selliste noortega peale hakata, kas neid saab veel päästa? Poliitikuna pean ma mõistagi toetama ümberkasvatamist ja uute võimaluste andmist, kuid isana tahaksin sellised tegelased kohe kokku korjata ja kõrge aia ning luku taha panna. Vaadake mõni selline video ära ning mõelge, kui üks osaleja seal oleks teie laps. Ei tekita just rahulikke mõtteid.

Poliitikuna pean ma mõistagi toetama ümberkasvatamist ja uute võimaluste andmist, kuid isana tahaksin sellised tegelased kohe kokku korjata ja kõrge aia ning luku taha panna.

Pereprobleemid ja vähene vanemlik hoolitsus on kindlasti need märksõnad, mis vägivalla teele läinud noori iseloomustavad. Pered, kus alkohol, narkootikumid ja vägivald on tavaline nähtus. Pered, kus üksikvanemad rabavad mitmel rindel, et piisavalt raha teenida ja laste tegemiste üle puudub kontroll ning distsipliin. Muidugi võib midagi kirjutada ka mäslevate hormoonide ja puberteedi arvele, kuid mitte siiski vaid selle taha pugeda. Haridussüsteemi suutmatus murelasteni jõuda ning kohalike omavalitsuste ülekoormatus ja lühikesed käed seesuguste asjadega tegelemisel. Ja lõpuks kehtivad seadused, mis piiravad oluliselt võimalust lapsi ja noori karistamise teel mõistusele kutsuda.

Ehk on viimaste nädalate sündmuste valguses siiski aeg seadusloome taas avada ning hakata analüüsima, mida lapseohtu kurjategijatega peale hakata. Kuni 14. eluaastani ei järgne ju pahategudele sisuliselt karistust. Vanglasse elukutseliste seaduserikkujate hulka neid pikaks ajaks saata ei saa, aga šokiteraapia mõttes paariks päevaks või nädalaks?

Ehk on viimaste nädalate sündmuste valguses siiski aeg seadusloome taas avada ning hakata analüüsima, mida lapseohtu kurjategijatega peale hakata. Kuni 14. eluaastani ei järgne ju pahategudele sisuliselt karistust.

Äkki peaks ühiskonnaõpetuse õppekavasse lisama ka ekskursiooni vanglasse, miks mitte kutsuda ka mõni oma karistuse kandnud endine kurjategija rääkima, miks see elu ikka nii läks? Samamoodi peavad õppetunni saama ka need lapsed, kes imetleva näoga filmivad kui kedagi vigaseks pekstakse. Et nad teaks, et see ei ole okei ja sotsiaalmeedia vääriline materjal.

Kui vangla on pätiks muutuvatele lastele ühiskonna enamuse arvates liiga hirmus koht, siis tasub kaaluda abi palumist Kaitseväest. Selle organisatsiooni olemusse on sisse kirjutatud käsuahel ning vaieldamatu distsipliin. Olen enam kui veendunud, et Kaitseväe karastatud töötajad saavad vajadusel hakkama ülekäte läinud noorte ohjamisega. Meie noorte olevik ja tulevik on ka riigikaitse seisukohast väga oluline küsimus.

Nobelist William Goldingi tuntuim romaan „Kärbeste jumal“ toob meisterlikult lugejani inimloomuse pahupoole, viha, vägivaldsuse ja tapahimu, mis ei küsi vanust. Mulle tundub, et avalikkuse ette jõudnud lood on omaette peatükid samalaadsest raamatust, kus karistamatuse tunne ja distsipliini puudumine teeb peast lolliks. „Tahaksin teada, mis tunne on inimest tappa“ – niimoodi räägib üks noor 15-aastane inimene, kel peaks terve elu veel ees olema. Aga ta on juba paandunud pätt. Milline materjal see oleks Goldingile!

Loe veel

Midagi radikaalset tuleb ette võtta, olgu see siis ennetustööna vanglate külastuse lisamine õppeprogrammi või siis distsipliini õpetus Kaitseväe hoole all. Sest seda last, kes maaslamajat jalaga kõhtu peksab enam hea sõnaga ümber ei kasvata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare