Lauri Laats: Keskerakonna populaarsus ei põhine Savisaare nimel

 (51)

Lauri Laats ja Edgar Savisaar 2014. aastal
Lauri Laats ja Edgar Savisaar 2014. aastalFoto: Ilmar Saabas

Eesti poliitikas on juba aastaid käimas põlvkondade vahetumise sageli valuline ent paratamatu protsess. Need, kes tõusid iidoliteks laulva revolutsiooni ajal ning muutusid asendamatuteks iseseisvuse kindlustamise aastail on vahetatud välja uute nooremate tegijatega, kellel küll pole kasutada taolist aurat, kui vabaduse hälli juures seisnud „suurtel“. Üheks viimaseks tugevalt tegevpoliitikasse sekkunud müüdiks on Edgar Savisaar, rahva poolt armastatud karismaatiline isiksus, keda ei saa keegi leigelt võtta.

Savisaart kas armastatakse jäägitult või vihatakse tema jõulise natuuri tõttu. Tema õnnestumised omandasid müütilise tähenduse, möödalaskmiste puhul nähti äpardumise taga pigem mõnd kaugeleulatuvamat kombinatsiooni, otsekui viguri ohverdamist partii võitmise nimel. Ent aeg ja raske haigus on teinud oma töö ning Savisaarel tulnud taanduda. See pole kerge ei tema, ega erakonnakaaslaste jaoks. Nii tugev isiksus ei lahku ilma lõppmänguta, sest mänguilu on vanameistrit alati ahvatlenud.

Põlvkondade vahetus pole katastroof

Erakond on nagu pere ja seal kehtivad samad seadused, mis kooselus. On aeg, mil vanemad tunduvad lastele vääramatute autoriteetidena, ent mida iseseisvamaks järeltulijad saavad, seda kaheldavamaks muutuvad vanemate otsused ning iseteadvamaks võsukeste teod. Loodus ei salli paigalseisu ning ühel hetkel võtavad noored juhtimise üle. Nii on toimunud kõigis ajaproovile vastu pidanud erakondades. Põlvkondade vahetus on toonud kaasa väiksemaid ja suuremaid mullistusi, kusagil on see toimunud valutumalt, mõnel juhul pannud terve maja värisema, ent kunagi pole järgnenud fataalset katastroofi. Seda ei maksa oodata ka käimasoleva Keskerakonna põlvkonna vahetuse puhul. Kõik loksub paika ning oponentidel ei maksa rõõmustada, nagu annaks Savisaare nimekiri, tuleb see siis või mitte, kätte kaardid tsentripartei vaenlastele. Seda tõestab ka Kantar Emor BNS-i ja Postimehe tellimusel läbi viidud uuring, kust selgub, et kui praegu toimuksid kohalikud valimised, siis võidaks need Tallinnas ülekaalukalt Keskerakond, kogudes enam kui 40 protsenti häältest. Keskerakonnale antaks kohalikel valimistel 43,5, Reformierakonnale 19,1, Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale 13,3 ja Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale 6,7 protsenti häältest. Mõne muu erakonna poolt hääletaks 5,4 ja kohaliku valimisliidu või üksikkandidaadi poolt 9,4 protsenti küsitletutest. Isamaa ja Res Publica Liit 2,7 protsendiga valimiskünnist ei ületaks.
Selline on asjade seis Tallinnas, mida ei muuda ükski nimekiri, tulgu see kelle poolt tahes.

Samal teemal:

Aastaid on väidetud, otsekui seisneks Keskerakonna populaarsus tema asutaja lummavas nimes. Erakonna kukkumist ennustati kohe peale Savisaare ajastu lõppu, ent see osutus valeks. Nüüd püüavad elukutselised poliitikud Vakra ja Michal selgitada erinevatele poliittehnoloogiatele toetudes, miks peaks Savisaare nimekiri tooma kaasa Keskerakonna põrumise. Aga nad teevad ühe olulise vea. Inimeste poolehoidu ei kindlusta mingid poliitilised manöövrid, ega kellegi populaarsus isikuna, vaid eelkõige see, mida oma lubaduste täitmiseks valimiste vahelisel ajal ära tehakse. Tasuta ühistransport, linnaruumi areng, soodsa majanduskeskkonna loomine, mille tulemusel on kadunud tööpuudus ja tagatud sotsiaalne stabiilsus, kaasav valitsemine – see on Keskerakonna poliitiline valuuta.

Õige on säilitada rahu

Keskerakonnale „kaasatundjad“ on soovitanud küll Savisaarest distantseeruda, küll tema pooldajad erakonnast välja heita. Õnneks on Jüri Ratasel ja tema lähikonnal jätkunud närvi taolise rapsimisega mitte kaasa minna. Nii suures ja tugevas erakonnas nagu Keskerakond, on erinevate tiibade tekkimine loomulik. See ongi sisedemokraatia, millest nii palju pajatatakse, ent kui Keskerakonnas demokraatlike käitumisnorme järgitakse, nimetatakse seda millegipärast nõrkuseks.

Savisaarele Tallinnas esinumbri koha pakkumist on samuti tõlgendatud erakonna juhtide nõrkusena. See väide ei kannata mingit kriitikat. Meenutagem, kuidas on teised erakonnad põlvkonnavahetuse puhul käitunud. Reformierakond ja IRL on oma endistele juhtidele jaganud valurahaks tasuvaid töökohti kodus, ent eelistatavalt Euroopas, et vana autoriteet jalust ära saada. Siim Kallast premeeriti auesimeheks taandumise eest ulmelise palgaga Euroopa struktuurides. Jama kokku keeranud Ansip lähetati samuti tasuvale komandeeringule. Isegi Juhan Partsi mõju peeti nii suureks, et targem oli ta kontrollikotta priske pajuki peale saata. Mart Laari tervis ei võimaldanud välismaisele missioonile suundumist, ent head palka maksev ja vähest pingutust nõudev tööots leiti siinsamas Eesti pangas.

Keskerakond ei näinud vajadust teha Savisaarele taolist korruptsioonihõngulist pakkumist. Vaevalt, et Savisaar selle ka vastu võtaks, sest räägitagu, mida tahes, ta on ja jääb Eesti patrioodiks, isegi siis, kui aastate koorem ja rake haiguse valud panevad nii mõnegi senise prioriteedi ümber hindama.

Savisaare nimekirjaga või nimekirjata, see pole küsimus, kui on ette näidata niivõrd veenev tegude pagas nagu Keskerakonnal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare