Lauri Laats: kuhu jäi arutelu euroliidu musta stsenaariumi üle ning miks ei soostu eestlased taastama ärisuhteid Venemaaga?
Brexiti tõttu on üha enam hakatud rääkima Euroopa Liidu võimalikust lagunemisest. Rooma deklaratsioon andis küll signaali, et veel ollakse võimelised leidma kompromisse, ent selgesõnalisi soovitusi tekkinud ummikseisu lahendamiseks ning mitmekiiruselise Euroopa vältimiseks sealt ei leia. Peale Rooma kohtumist saatsid Višegradi riikide liidrid EL-i tuumikriikidele Rooma algatustele sootuks vastukäiva sõnumi. Kriis ühenduses pole lõppenud ning tigedus, millega koheldakse britte, lisab liidu vastastele vaid argumente.
Vaatame probleemidest kõrvale
Selles segases olukorras on hämmastav meie julgus probleemidest mööda vaadata. Pole algatatud ühtki tõsiseltvõetavat liidu lagunemisvõimalust ja sellele järgnevat olukorda analüüsivat diskussiooni. Seni piirduvad sellesisulised arutelud tavaliselt populistide kirumisse ning paljusõnaliste lausungitega, et tuleb säilitada liidu ühtsus ning vastanduda eraldumismeeleoludele. Äärmisel juhul viidatakse euroopalikele väärtustele, mida ei tohtivat ohtu seada. Olukorraga võiks ju leppida, ent Eesti on Euroopa Liidust sõltuvam kui julgeme endale tunnistada.
Reformierakonna valitsemise ajal viidi riik, majanduse ümberkorraldamise sildi all, sõltuvusse eurotoetustest. Täna on ligi miljard eurot toetusi eelarvesse sisse kirjutatud ja nagu sõgedad lotomängijad usume, et tasub vaid pilet lunastada ning raha tuleb. Ei pruugi tulla, kui Euroopa tippametnike tegelikkusest võõrdunud ning ambitsioonidest ajendatud poliitika liidu hävitab. Just siin saavad reaalsustaju säilitanud poliitikud, kaasa arvatud Eesti peaminister, tuua eurodebatti elulise mõõtme ning panna rahva taas Euroopa ühtsusesse uskuma. Vaid siis väljub Eesti praegusest segadusest võitjana.
Varuks peab olema plaan B
Nagu tõestasid USA presidendivalimised, ei tasu küsitlusi liiga tõsiselt võtta ning sellepärast ei tohi me liigse enesekindlusega eeldada, et Prantsusmaal tõuseb presidendiks Euroopa ühtsust toetav kandidaat ning Saksamaalgi on pärast Saarimaal saavutatud võitu kantsleri valimiste soosikuks euroentusiastlik Merkel. Kui aga ELi tuumikriigid asuvad Euroopa Liitu kokku tõmbama, siis peab meil olema plaan B, mis ei eelda eurotoetuste jätkumist, vaid tagab meie rahvusriigi tuleviku läbi kodumaise majanduse konkurentsivõime kasvatamise.
Meie Balti naabrid käsitlevad liidu lagunemist ühe võimaliku tulevikustsenaariumina ning loovad edukalt otsesidemeid kolmandate riikidega. Ka meie peaminister ja president võiksid sarnaselt Läti ja Leedu kolleegidele kodumaiste ettevõtjatega koos maailmas ringi tuuritada. See poleks raisatud aeg, vaid reaalsed sammud tagala kindlustamiseks. Näiteks Eesti raudteel on alates 2013. aastast transiidivedu langenud enam kui kaks korda, kuid Läti ja Leedu puhul vaid mõned protsendid. Kuidas nad seda teevad? Iga kaubakogus, mille võrra õnnestub eksporti kasvatada, suurendab võimalusi eduka regionaalpoliitika rakendamiseks, mis omakorda parandab iga eestlase elujärge.
Muutuv maailm soosib paindlikku poliitikat
Maailm meie ümber on taasiseseisvumise aastatel tundmatuseni muutunud ja seda mitte alati soodsas suunas. Samas tundub, et üheksakümnendate jäigad välispoliitilised arusaamad on elanud üle taassünni. Meil puudub tahe kujundada siseriiklikku arengut edendavat idapoliitikat ja ka lääne suunal tuleb enam pingutada. Oleme palju saavutanud, ent väga suure osa eestlaste jaoks on elu endiselt keeruline ja kasin. Miks ei soostu me nende parema elujärje nimel taastama tasuvaid majandussuhteid Venemaaga kui kogu ülejäänud Euroopa sellega vähem või rohkem varjatult tegeleb?
Et seista Eesti eest, tuleb olla kaval ja paindlik, järjekindel ja nupukas. Eesti on nii väike riik, et siin pole ruumi keskpärastele nääklustele ja madalale mudamaadlusele. Ehk loobuksime väsinud stereotüüpidest ja võimaldaks neil, kelle kätte oleme usaldanud riigitüüri, suhete loomist nii läände kui itta, et elu paremaks muutuks.
