Lauri Laats: Reformierakonna 17 aastat kestnud kauboikapitalismi ei saa heastada kuudega, selleks kulub aastaid.
Kui Reformierakond 17 aastat kestnud õndsa diktatuuri järel valitsusest eemaldati, tekkis ministeeriumitööga harjunud parteilaste seas paanika.
"Oh sa poiss! Kes oleks seda uskunud, et meile, valge eesti lemmikuile, niimoodi ära tehakse!" arutlesid tööta jäänud poliitstaarid ning nende truud nõunikud murelikult. Tõenäoliselt leidus neidki, kelle südame pani puperdama teadmatus, kuidas hakkavad õiguskaitseorganid edaspidi suhtuma pika valitsemisaja vältel korda saadetud, mitte just kõige valgust kannatavamatesse tegudesse. Reformierakonna toiduahelasse kuulujad tõmbusid mõneks ajaks tagasi. Tuli ära oodata, mis juhtuma hakkab. Aga aeg läks, vallandamisi valitsusasutustes ja uue valitsuse poolset ajakirjanduse survestamist ei järgnenud ning taas hakati end kindlamalt tundma. "Ei oska need Ratase jüngrid riigiasju ajada, kui korraliku puhastuse tegemata jätavad," parastasid ehmatusest toibunud tublid rehepapid ja alustasid pealetungi.
Vasakpööre ja paremparadiis
Poliitika sarnaneb supikeetmisele – kui liha napib ja köögiviljad on tohletanud, tuleb leemele ohtralt maitseaineid lisada, siis sööja ehk ei adugi, et tegemist on lurriga. Kui majandusnäitajad üha nirumaks muutuvad, tuleb rõhuda ideoloogiale. Nii on see toimunud Rooma allakäigust punavene mandumiseni. Ka Ansipi-Rõivase vusserdamised mahendati ülevoolava poliitilise sõnavahu abil. Kes ei mäletaks siis oma väiksuses haavatava Eesti ühiskonna jagamist mustadeks ja valgeteks jõududeks, vene kaardiga hirmutamist söögi alla ja peale ning viimase tummise leiuna juttu vasakpöördest. Nagu väidavad PR käsiraamatud, hakatakse jultunud ja kümneid kordi esitatud valet võtma tõena. See taktika tsementeeris Reformierakonna võimu pikkadeks aastateks ning nüüd üritatakse uute valede abil endised positsioonid taastada.
Reformierakonna-järgne maailm
Kui tavaliselt võtab peaminister endale valitsusvastutuse, siis koorem, mis langes Jüri Ratase õlule, ületab vastutuse piire mitmekordselt. Tema ülesanne on tuua stagnatsiooni juhitud riik sellest välja, parandada aastate jooksul tehtud vead ning luua eeldused arenguks. 17 aastat kestnud kauboikapitalismi ei saa heastada kuudega, selleks kulub aastaid. Aga uuele lootusele ärganud reformikad ei taha Ratasele eluliste probleemidega toimetulekuks aega anda. Rünnakuks kasutatakse järgmisi väiteid:
1. Praeguse valitsuse poliitika on selgelt ettevõtjate vaenulik.
2. See väljendub üksnes maksutõusudes.
3. Riigieelarve viiakse süüdimatult puudujääki.
Need väited on küll kõlavad, aga sellele vaatamata valed. Ettevõtjatele pole pikas plaanis kasulik õhuke riik, mille eest reformikad võitlevad ja kust tegusamad inimesed siirduvad mujale paremat elu otsima. Vajalik on hästi toimiva struktuuriga, inimestele perspektiivikat tulevikku pakkuv tugev riik, mille ehitamise nimel praegune valitsus töötab. Kes väidab teisiti, pole analüüsivõimeline ega siiras.
Lisaks maksusüsteemi korrastamisele, mis on riigi finantssuutlikkuse taastamiseks hädavajalik, tegeleb valitsus sotsiaalsete garantiide ning riigi taristuvõimekuse parandamisega. Tegematajätmised, mis on tõuganud tervishoiu kollapsi lävele, kasvatanud palgavaesust, suurendanud regionaalseid erinevusi ning viinud riigi haldussuutlikkuse murdumispiirile, nõuavad jõulist sekkumist. Sellega ongi valitsus ametis.
Kui ainus eesmärk on tasakaalustatud riigieelarve, inimeste elatustaseme ja riigi jätkusuutlikkuse arvelt, siis on selline eesmärgipüstitus skisofreeniline, mitte riigimehelik. Ratase juhitud kabineti liikmed on täie mõistuse juures ning lähtuvad dogmade asemel reaalsetest vajadustest. Ratase valitsus töötab selle nimel, et 17 aastat eeskätt jõukamate inimeste eest hoolitsenud riik pööraks nüüd tähelepanu ka nendele, kel pole elus nii hästi läinud. Et ühiskond oleks sidusam ja õiglasem. Ja seda on Eestile väga vaja.
