Lauri Leesi: hariduses on raha nii et tapab, ainult mitte õpetajate ehtsaks palgatõusuks
Kui Jevgeni Ossinovski haridusministriks hakkas oli ta üllatunud, et juhib asutust, kus tal on 350 alluvat. Palju ei läinudki aega, kui noor minister seesugusest bürokraatide hiigelmonstrumist enam ei rääkinud. Küllap tehti talle nädala-paariga selgeks, kui titaanlikku tööd üks või teine asetäitja või nõunik teeb. Või jäi mees keeletuks, kui selgus, et lisaks oma ministeeriumi kahele hoonele (üks Tartus, teine Tallinnas) haldab ta ka Innove linnakut Ülemiste Citys, Riigiarhiivi, Keeleinspektsiooni, Eesti Noorsootöö Keskust, Sihtasutust Kutsekoda ja teisi mitte just päriselt teadmiste jagamisega tegelevaid institutsioone.
Ka minister Ligi armastab rõhutada, kui kalliks meie väikesed koolid ikka riigile lähevad, et meil olevat iga õpetaja kohta üksnes 12–13 last, kuid ta ei räägi sellest, et iga 8–9–10 lapse kohta on meil 2–3 haridusametnikku riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil. Mis seal siis imestada, et õpetaja alampalka sai nüüd tõsta üksnes 58 euro ulatuses. Jürgen Ligi lubas küll suure suuga, et õpetaja palk tõuseb markantselt, aga juhtus nii nagu ikka: mehise paugu asemel tuli peenike piuks. Õpetajate palk tilbendas varem Harju keskmise palga järel ja jääb tilbendama ka edaspidi, olgu ministriks Aaviksoo, Ossinovski või Ligi.
Meil räägitakse palju Soome haridussüsteemist, kuid ei räägita, kui suur on õppeprotsessile kulutatav summa Soome üldisest haridusrahast. Me ei räägi ka Soome õpetajate tunnikoormusest ja nooremõpetaja palgamiinimumist. Kindlasti ei paikne soomlaste haridusministeerium kahes linnas. Ja kuidas on teaduse rahastamisega? Kas see on arvatud haridusrahade sisse või käib teaduse rahastamine kuidagi omasoodu? Teadusele peaks ju kultuurses riigis vähemalt 2 protsenti ära andma.
Jutt sellest, et meie haridus on kallim teistest „normaalsetest“ riikidest on täielik bluff. Olen surmkindel, et ta seda ei ole. Ja kui ongi, mis siis? Väikese rahva keele ja kultuuri säilitamine ongi kallim kui suurrahvaste samad asjad. Mõtle, kus avastus! Kas aga hariduse haldamise peale peab üldisest haridusrahast nii palju ära kulutama?
Aga raha tundub meie ministeeriumis olema nii palju, et vene keeles võiks vabalt öelda "kanad ka ei noki"! Asja eest teist takka on riigil üle jäämas 109 miljonit eurot, mis lükatakse sinna, kus oma koolid nn puhaste gümnaasiumide vastu välja vahetatakse. Noh, selle raha võinuks praegu küll õpetajate ehtsaks palgatõusuks ära kulutada. Ministeeriumi kodulehelt leidsin loo „Analüüs: selgusid parimad asukohad viie riigigümnaasiumi rajamiseks Harjumaal“. Loos on mustvalgel kirjas, et Tallinna näeb ministeerium kaht uut gümnaasiumi. Aga pealinnas on hariduspinda rohkem kui vajame! Milleks meile seda juurde ehitada?
Riigigümnaasiumidega rajamisega võiks väikese pausi pidada ja vaadata, kui head koolid neist ikkagi saanud on. Mis aga kõige peamine: kas noored nendesse koolidesse õpetajana ka tööle asuvad? Vaatasin nädalapäevad tagasi PISA uuringud 15-aastastest lastest, kes end 30-aastasena õpetajana näevad. Lõuna-Koreas on õpetajaametist unistavad noori tervelt 14-15%, kusjuures poistel ja tüdrukutel suurt vahet polegi. Ülihea on see näitaja ka Türgis, Jaapanis, Luksemburgis ja Šveitsis. Ah et kuidas on lood selles vallas minu kodumaaga? – Ääretult kurvad. Eesti figureerib selles nimistus viimasel kohal!
