LAURI LEESI: Mina tahan uut Sakalat
Väide, et tegemist on “suure kunstiväärtusega hoonega” võib ehk mõjuda neile väga noortele inimestele, kes pole veel kunstiajalugu õppinud, mistõttu neil pole aimu ehituskunsti eri stiilidest.
Ampiirstiil on kõigil aegadel olnud ebafunktsionaalne ja oli seda ka Napoleon I ajal. Ometi korvab selle epohhi hooneid ja monumente keisri enda eruditsioon, andekate kunstnike ja arhitektide tuline soov matkida Roomas ja Vesuuvi jalamil nähtut. Tol ajal mõjus see uudsena samamoodi, nagu mõjus uudse ja nooruslikuna noor Bonaparte ise.
Hoopis teisiti mõjuvad aga Mussolini, Hitleri, Stalini, BreÏnevi, Ceausescu, Karl Vaino jt tellimustööd ehituskunsti vallas. Rahvas suhtus neisse rajatistesse algul põlgusega, intelligents naeruvääristas neid salaja ja levitas kõiksuguseid anekdoote. Sama vähe kui Moskva vanade kirikute sekka sobib NLKP kongresside palee, sobis ja sobib ka praegu Karla katedraal juugendihõnguliste Eesti Draamateatri ja Estonia otsesesse lähedusse.
Teine vana Sakala kaitsjate nõrk argument on puhtpoliitiline. Kui mõne kuu eest lehvitati sinimustvalget lippu vihatud pronksmehe mahavõtmise tarbeks, siis nüüd tehakse sama EKP kongresside palee säilitamise nimel. Ei ole nagu loogiline. Karla katedraali kaitsmisega on väga raske isamaalisi tundeid õhutada. Seesugust isamaalisust pole lihtsalt kusagilt võtta. Mängida saab jällegi üksnes väga noore publikuga, aga nii noortel inimestel pole veel valimis-õigust. Keskealised ja minuvanused mäletavad Karla katedraali saamislugu veel hästi. Me mäletama ka neid kunstikriitikuid, kes seda hoonet siis ägedalt taunisid, nüüd aga millegipärast kaitsevad.
Kolmas vana Sakala kaitsjate nõrk argument on funktsionaalsuse vallast. Maja pole ebafunktsionaalne mitte ainult väljast. Meenutan, kuis alguspäevil käis ringi anekdoot, et ei tea, kust kandist Karl Vaino punkrit rün-nata. Kuna arhitekt tegi tellimustööd, tuli mängu tobedat pompoossust, mis mõjus arukatele inimestele juba siis naeruväärsena. Saal on rangelt neljatahuline, põrand kaldeta, rõdud karjuvalt ebamugavad, lava praktiliselt puudub. Teatrikunsti seisukohalt olid saal ja lava algselt kasutuskõlbmatud, sest maja telliti hoopis millekski muuks. Lavale pidi ju mahtuma üksnes EKP presiidiumi pikk laud. Visaku esimesena minu pihta kivi too, kes väidab vastupidist.
Naerma ajav torn
Vana Sakala kaitsjate hulgas on inimesi, kes kõike seda teavad, mistõttu hoiduvadki ülistamast hoone interjööri. Samas on nad oma kaitsva tiiva alla võtnud Karla katedraali poolelioleva pseudoromaani stiilis torni, mis mind ikka ja alati naerma ajab.
Kitši on haritlased alati tauninud, olgu see pseudogooti, pseudoromaani või muu pseudokunsti vallast. Jutt, et tegu on arhitektuurilise irooniaga, tundub sulepeast välja imetuna, sest arhitektuuris saab teatud muhedust välja lugeda küll, kuid mitte siin, vaid Barcelonas arhitekt Antoni Gaudí loomingus. Tema pole Tallinna ühtegi maja projekteerinud. Meie oma Gaudí pole aga veel sündinud. Mis siin ikka nutta – meil pole veel sündinud ka oma Bulat OkudÏava, Marcel Marceau, Irina Rodnina, oma Michael Jackson või Madonna. Aga küll nad sünnivad. Seevastu on meil juba olnud oma Marie Under, oma Konrad Mägi, oma Georg Ots, oma Kaie Kõrb. Kas seda on siis vähe? Väga andekad loojad on kõigil aegadel suur taeva kingitus.
Tallinnas on õnnestunud ja vähem õnnestunud gooti stiilis rajatisi. Juugendihõngulisel Pikal tänaval on ühel pool hea ja teisel pool halva art nouveau näiteid. Funktsionalismi headeks näideteks on Westholmi gümnaasium ja Tallinna prantsuse lütseum ning halbadeks Tallinna keskhaigla ja nii mõnigi eramu Tallinnas ja Pärnus. Nõukogude arhitektuuri headeks saavutusteks pean praegust välisministeeriumi hoonet, Tallinna bussijaama ja kino Kosmos. Ebaõnnestumisteks aga Tallinna peapostkontorit, Liivalaia gümnaasiumi ja Karla katedraali. Ja seepärast ma selle viimase mahavõtmise vastu polegi. Paekivijuppe ja dolomiiditükke soovitan lammutustööde käigus krohvist puhastada ja kasutada uue hoone viimistlemisel. Ka vitraaÏe saab uue hoone interjööris ära kasutada. Ehk on uue Sakala keskuse sisearhitekt sellele juba mõelnudki? Muud väärtuslikku hoonel ju pole.
