Lauri Leppik: igavene ... sammas. Isamaa tegi maailmavaatelise pöördsalto, et põgeneda vastutuse eest
Isamaa seekordses valimiskampaanias on kesksel kohal kaks loosungit. Sõnamänguline „Isamaa on igavene!“ peaks kesk- ja vanemaealiste valijate jaoks looma seose, et pärast mitut nimevahetust on tänane Isamaa ikka seesama Isamaa, mis võitis 1992. ja 1999. aasta valimised ja vedas valitsusvastutust keerulistel üleminekuaastatel. Isamaa teine loosung „Teine pensionisammas vabatahtlikuks!“ peaks aga pigem noorematele valijatele andma märku, et staažikal erakonnal jätkub veel püssirohtu ja otsustusjulgust.
Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder on jõudnud teist sammast nimetada „Eesti suurimaks rahanduspoliitiliseks ebaõnnestumiseks“ ja „pikaajalise mõjuga valestardiks“ (Postimees, 6.12.2017). Seedri sõnul on „sundkogumispensioni ideeliseks aluseks umbusk inimese suhtes” (Eesti Päevaleht, 14.1.2019). Isamaa liige ja toetaja, Bigbanki üks omanikke Parvel Pruunsild on värvikama keelekasutusega. Ta nimetab teist sammast „jubedaks leviaataniks“ (Pealinn, 19.11.2018), andes sellega erakonna sambavastasele võitlusele mütoloogilise mõõtme – Isamaa kui lohetapja.
Ehkki Isamaa valimisprogrammi jõudnud lubadus muuta teine sammas vabatahtlikuks on erakonna esimehe varasemate jõuliste väljaütlemistega võrreldes mahenenud, jätab see siiski lahti võimaluse, et tegemist on Seedri varem väljapakutud kahekäigulise plaani esimese sammuga – muuta pensioni teine sammas esmalt vabatahtlikuks ja siis kaotada (ERR, 4.10.2018).
Pilk lähiajalukku
Et Isamaa kahte keskset valimisloosungit ja neid saatvat retoorikat konteksti seada, on paslik heita pilk lähiajalukku ja meenutada Isamaa panust kohustusliku kogumispensioni süsteemi loomisel.
1990-ndate aastate Isamaa oli sotsialismilt kapitalismile ülemineku ideoloogiline eestvedaja. Kesksel kohal selles oli riigi rolli vähendamine majanduses ja riigivara erastamine. Tolleaegsetes meeleoludes oleks olnud pigem ebaloogiline, kui erastamistuhin oleks peatunud täpselt enne sotsiaalsüsteemini jõudmist.
1994 detsembris esitas Isamaa fraktsiooni liige Ilmar Pärtelpoeg riigikogu menetlusse kaks seaduseelnõu – sotsiaalse kaitse korralduse seaduse ja tööpensioni seaduse eelnõu. Need eelnõud nägid ette riiklike pensionide asendamise kogumispensionidega märksa suuremas ulatuses kui 2000. aastate alguses jõustunud pensionireform seda tegi. Kui eelnõud oleks saanud seaduseks, oleks riiklik pension säilinud vaid rahvapensioni ulatuses.
Riigikogu stenogrammist leiame Ilmar Pärtelpoja sõnavõtu sotsiaalse kaitse korralduse seaduse eelnõu esimeselt lugemiselt: „mida rutem me alustame üleminekut jaotusprintsiibilt kogumisprintsiibile, seda rutem loome tugeva kaasaegse sotsiaalse kaitse süsteemi, mis tagab meie inimeste heaolu ka siis, kui nad ise seda enam ei suuda teha“.
Eelnõud nägi ette tööpensionikindlustusfondide loomise sundkindlustuse liigina. Tasub pöörata tähelepanu sõnadele „üleminek kogumisprintsiibile“, „sundkindlustus“ ja „pensionifondid“. Ajalooline au nende sõnade ja nende taustaks oleva maailmavaate toomisel riigikogu suurde saali kuulub just Isamaa liikmetele.
