Seaduseelnõus ei ole viidatud ühelegi uuringule, mis seoks näiteks magustatud jookide kahjulikkuse tervisele ja ülekaalu. Pealegi, Tervise Arengu Instituudi andmete kohaselt moodustavad magustatud joogid vaid 1,5% eestlaste päevasest tarbimisest.

Maiused tähelepanuta

Magustatud joogid on kõige vähem tähtsad magusad tooted, moodustades vaid 8% selle grupi valikust ning jäädes pika puuga alla pagaritoodetele, magustatud piimatoodetele ja kommidele-šokolaadidele, mis mõjutavad inimeste tervist märkimisväärselt rohkem. Tahkeid maiuseid ei puuduta eelnõu sõnagagi. Suhkur on suhkur ja selle üleliigne tarbimine on kahjulik igal kujul.

Kui ma riigikogus tollaselt rahandusministrilt Sven Sesterilt uurisin, miks on nii, et näiteks vedelal kujul Isostari spordijook hakkab tulevikus maksma rohkem kui pulber, mille saan kodus vähese vaevaga samaks joogiks segada, siis sisulist vastust ma ei saanud. See tõestab, et esmane eesmärk ei ole rahva tervis, vaid maksumaksja raha.

Teiste riikide kogemuse põhjal hakkavad inimesed mingi tootegrupi täiendaval maksustamisel tarbima rohkem alternatiivseid mittemaksustatud tooteid, piiri- ja salakaubandus suureneb ning tõusevad maksu administreerimiskulud. Täiendavate ning ootamatute maksude kehtestamine vähendab ka majanduskeskkonna atraktiivsust investorite silmis.

Nende mõjude teket on põhjalikult tõendatud Euroopa Komisjoni tellitud uuringus. Valitsus pole aga suhkrumaksu majandusliku mõju mõõtmiseks koostanud mitte ühtegi analüüsi. Mis peamine, mitte üheski riigis, kus magusamaksu on rakendatud, pole täheldatud selle positiivset mõju inimeste kehakaalule. Taani otsustas 2014. aastal 1930. aastatest pärit ebaefektiivsest magusamaksust just neil põhjustel loobuda.

Eriluba ilmselt ei saada

Kuna Euroopa Komisjonilt puudub siiani luba näiteks naturaalsetele mahladele erisuse tegemiseks, siis muutuvad kallimaks ka tervislikud tooted. On väga tõenäoline, et Euroopa Komisjon seda erandit üldse ei luba, kuna Soome taotles analoogselt vabastust küpsistele, mida nad ei saanud. Ehk et välja kukub risti vastupidi soovitule.

Kavandataval maksumuudatusel on ka tõsiseid õiguslikke puudujääke. Magusamaksu puhul on tegemist äärmiselt ebaproportsionaalse põhiõiguste rikkumisega, kuna riivatakse tootjate ettevõtlusvabadust ja õigust võrdsele kohtlemisele. Lisaks on seaduseelnõu kiirkorras menetlemisel ignoreeritud hea õigusloome tava, mida valitsus on põhjendanud maksu „kiireloomulisusega“. Kuhu meil kiiret on, seda pole öeldud. Kavandatav maks on vastuolus ka EL-i õigusega, kuna teisi kõrge suhkrusisaldusega tooteid ei planeerita maksustada. Seetõttu oleks maksu kehtestamisel tegu keelatud riigiabi andmisega.

Kui päriselt soovitaks rahva tervist parandada, siis ei räägitaks maksudest, vaid reaalsetest sammudest inimeste tervisekäitumise parandamiseks. Alustada tuleb teavitustööst ja ennekõike kodusest eeskujust, kus lapsele selgitatakse korrapärase tervisliku toitumise, aktiivse liikumise ja piisava puhkuse olulisuse alustõdesid. Lapsevanema eeskujulikust rollist tähtsamat ei ole.

Kolm kehalise kasvatuse tundi nädalas

Järgmine on kool. Õppeasutustes võiks minu hinnangul puhvetitest ära koristada ebatervisliku joogi- ja söögipoolise. Kui kool on kasvatusasutus, siis olgu ta seda ka tervisliku toitumise koha pealt.

Keskmine noor on kahjuks muutumas füüsiliselt aina passiivsemaks. Kehalise kasvatuse tundide arvu tuleb suurendada minimaalselt kolmele tunnile nädalas, et noortel tekiks reaalne motivatsioon rohkem liikuda.

Haridus- ja teadusministeeriumis kavandatav liikumisõpetuse laiem kontseptsioon, millega plaanitakse osa ainetunde looduses liikudes läbi viia, on samm õiges suunas kui seda õigesti teha. Kindlasti ei tohi see tähendada seda, et kehalise kasvatuse niigi vähesed tunnid asendatakse lihtsalt lõbusa matkamisega teiste ainete raames.

Leian, et liikumisõpetus ehk liikumise integreerimine teiste õppeainete, nt bioloogia, loodusõpetuse või füüsika sisse, saab olla vaid toetav tegevus lisaks kehalisele kasvatusele. Loomulikult ei tohiks rahva tervise edendamine piirduda vaid tegevustega kodus ja koolis. Ka täiskasvanud inimestele on tarvis jätkuvalt selgitada, millised hüved kaasnevad tervislike eluviisidega.

Sellisel kujul kehtestatud suhkrumaks on vajalik eelkõige selleks, et riik saaks oma kavandatavaid kulusid katta. Maksudega tervist ei ravita, selleks on muud meetodid ning nendele meetoditele tuleb valitsusel edaspidi oluliselt suuremat rõhku panna, kui soovitakse eelnõu seletuskirjas seatud unelmaid inimeste paremast tervisest ka reaalselt ellu viia.