LAURI MÄLKSOO: Kosovo ja enesemääramisõiguse tulevik
Seejuures pole veel päris selge, kuidas. Kas peaksime rõõmustama, et üks teine väikerahvas saab oma riigi? (Kosovo albaanlasi on üle 1,5 miljoni, umbes 88 protsenti provintsi rahvastikust.) Või on Kosovo iseseisvumine meile potentsiaalselt ohtlik pretsedent, mis näitab, et teatud olukorras tasub etnilisel vähemusel riigi territoriaalse terviklikkuse vastu mässata ning seda võidakse kroonida välisinterventsiooniga ja lõpuks eraldumise tunnustamisega. On ju Venemaa öelnud, et kui Kosovo iseseisvust tunnustatakse, siis puudub legitiimne põhjus, miks Venemaa omakorda ei võiks tunnustada enda sponsitud Abhaasia, Põhja-Osseetia või Transnistria “riiklust”.
Mõistmaks, missugused laiemad normatiivsed küsimused on Kosovo iseseisvuskava puhul kaalul, peame heitma pilgu minevikku – aga mitte niivõrd Kosovo, kuivõrd rahvaste enesemääramisõiguse põhimõtte lähiajalukku.
Eestil on eriti põhjust tunda huvi selle vastu, mis saab enesemääramisõiguse põhimõttest rahvusvahelises elus edaspidi. Rahvusvaheliste normatiivsete põhimõtete järgi tugines Eesti 1918. aastal iseseisvudes ju just enesemääramisõigusele. Mõneti oli Eesti isegi enesemääramisõiguse esimene pääsuke. 1920. aasta Eesti-Vene Tartu rahuleping oli rahvusvahelises õiguses esimene juriidiliselt siduv akt, kus tunnustati riigi teket (eraldumist), lähtudes rahva enesemääramisõigusest. (Eesti välispoliitiline retoorika võiks seda ajaloolist fakti ilmekamalt esile tuua, et Eesti saaks praegustes probleemides rohkem kaasa rääkida.)
Samas tunnustati enesemääramisõiguse üldist õiguslikku kehtivust ÜRO inimõiguspaktides alles dekoloniseerimise laineharjal, 1966. aastal. Kuigi mõlema inimõiguspakti esimene artikkel sätestab esmapilgul üsna üheselt mõistetavalt, et “kõigil rahvastel on õigus enesemääramisele”, siis tegelikkuses pole asi olnud nii lihtne.
Sisemine ja väline
Kui USA president Woodrow Wilson kuulutas 1918. aastal, et kõigil rahvastel on õigus enesemääramisele, siis hoiatas üks tema nõunikke, et fraas “rahva õigus enesemääramisele” lubab palju rohkem, kui tegelikus maailmapoliitikas kunagi teostama hakatakse. Laias laastus nii on ka läinud. Juriidilises kasuistikas koolitatud diplomaadid ütlevad: jah, loomulikult on kõigil rahvastel õigus enesemääramisele – ainus “aga” peitub selles, et enne tuleb defineerida, mis on rahvas ja mis on enesemääramine…
Enesemääramisele sisu andmise osas on riikide praktika ja rahvusvahelise õiguse doktriin jõudnud konservatiivsele järeldusele, et rahva enesemääramisõigus ei tähenda tingimata õigust olemasolevast riigist eralduda. Väidetakse, et enesemääramine tähendas õigust eralduda üksnes koloniaalsituatsioonis, s.t kui tegu oli meretaguste asumaadega. Eristatakse rahva “sisemist” enesemääramisõigust (õigus autonoomiale ja süstemaatilise diskrimineerimise puudumisele vana riigi sees) ja “välist” enesemääramisõigust (õigus eralduda ja luua oma riik). Seejuures väidetakse, et kui esimene on mõistlikult tagatud, siis eraldumisõigust ei teki. (Välja arvatud muidugi juhtudel, kui iseseisvus ja selle tunnustamine suudetakse saavutada relvadega. Kuid Kosovo eripära on see, et Serbia kontrollist vabaneti välisinterventsiooni toel.)
Kosovo puhul torkab silma, et talle tahetakse anda iseseisvust väljaspool äsjakirjeldatud rahvusvahelise õiguse üldist konservatiivset raamistikku. Valitseva doktriini järgi oleks Kosovo-taolise juhtumi puhul õigus vaid autonoomiale Serbia koosseisus, mitte iseseisvusele. Samas kinnitataksegi läänes, et Kosovo iseseisvumisest ei saa rahvusvahelises õiguses uut pretsedenti.
Nende seisukohast aga, kes tunnevad end Kosovo iseseisvumisest kaotajatena (eelkõige Serbia, aga ka Venemaa), on tegemist diskrimineeriva kohtlemisega. Sisuliselt öeldakse ju: üldiselt üks riik niiviisi oma territooriumist tükki kaotada ei saa, aga teie puhul erandkorras siiski saab. Et see argument tekitab kaotajates pahameelt, on mõistetav. Meenub õigusteoreetik Carl Schmitti (1888–1985) suveräänsuse definitsioon: suverään on see, kes otsustab eriolukorra üle. Antud juhul käitub siis USA erandolukorrale viidates ja Kosovo tuleviku üle otsustades rahvusvahelise kogukonna “suveräänina” (mille tinglikuks ekvivalendiks rahvusvahelise elu kontekstis on hegemoonia).
Kui NATO riigid 1999. aastal Jugoslaaviat Kosovos etnilise puhastuse alustamise pärast pommitasid, öeldi ka: “See pole (ÜRO julgeolekunõukogu otsuse puudumise tõttu) legaalne, kuid on siiski legitiimne.” Seega kasutas lääs erandjuhtumi argumenti juba 1999. aastal. Tundub, et uueks pretsedendiks saab hoopis viis, kuidas midagi tehakse kehtivast normist mööda minnes ja samas öeldes, et uut pretsedenti ei maksa sellest otsida.
Miloševic ületas piiri
Kas lääne positsioon ongi läbinisti silmakirjalik või on Kosovo situatsioonis midagi, mis võiks õigustada erandjuhtumile viitamist? Tegelikult peitub Kosovo epopöa (1999–2007) peamine õppetund selle mõistmises, mispärast kasutas NATO 1999. aastal Jugoslaavia vastu relvajõudu. Teise maailmasõja järgne Euroopa sündis genotsiidi ja etnilise puhastuse absoluutsest hukkamõistust. Kuigi on õige, et Kosovo Vabastusarmee provotseeris Jugoslaaviat oma diversioonide ja terroriaktidega ilmselgelt, oli MilosŠevic´i rezŠiimi vastus lääne seisukohast ja tänapäeva Euroopa riikluse kontekstis siiski lubamatu. Valides etnilise “lõpplahenduse”, ründas MilosŠevic´i rezŠiim ühtlasi praeguse lääne enesemääratluse alustalasid. Selle eest maksab Serbia praegu tõenäoliselt Kosovo kaotamisega. Siin on peidus õpetusiva kõigile territoriaalse terviklikkuse säilimisest huvitatud riikidele (s.t kõigile riikidele): vähemusrahvaste kohtlemisel on mingi piir, mida ületades astutakse tsivilisatsiooni enda vastu ja mis võib kaasa tuua jõu kasutamise rahvusvahelise kogukonna või vähemalt lääne alliansi (NATO) poolt.
Kosovo iseseisvumise aluseks polegi niivõrd lääne usk iseseisvuse moraalsesse vältimatusse, kuivõrd reaalsete alternatiivide puudumine (vähemalt lääne seisukohast). Kuna 1999. aasta kevadel öeldi A, siis tuleb nüüd paratamatult öelda B – kui ei taheta lasta määramatul olukorral lõputult vinduda.
Rahvaste enesemääramise põhimõtte vaatevinklist on sõnum ka Kosovo iseseisvumise korral ühene: rahvaste pidu on tegelikult läbi. Kuna endised kolooniad on praeguseks enamasti oma riikluse saavutanud, ei tunnustata enesemääramisõigust üldiselt uute riikide tekkimise alusena. Tuleviku enesemääramisõiguse nõuded otsustab rahvusvaheline kogukond kaasuspõhiselt (case by case). Võimalik, et Kosovo iseseisvumine, mille kohta samas kinnitatakse, et “sellest ei maksa otsida pretsedenti”, võib teatud määral suurendada rahvusvahelise õiguse normatiivset määramatust. Ebameeldiv kõrvalmaik, mis on jäänud Kosovo kaasusest ka läänele (näiteks probleemid serblaste õiguste tagamisega Kosovos), tagab selle, et uute riikide teke ei saa tulevikus kindlasti kerge olema.
