Mingil juhul ei maksa seda kohelda üleoleva põlgusega, nagu tegi keegi noor ja vihane eesti literaat, kes oskas seda ettevõtmist võrrelda kõigile N Liidu rahvastele peale surutud “ühise” ajalookäsitlusega.

See on ju valeanaloogia. N Liit oli ühe rahva, vene rahva, ajaloo ja kultuuri diktaat teiste üle. Mitte kedagi ei huvitanud N Liidus küsimus, kuidas luua tekst, mis kõlbaks nii eestlastele, venelastele kui ka kasahhidele, vaid see oli üksnes küsimus, kuidas määrida vene pilguga nähtud ajalugu kaela kõigile Vene võimu alla surutud rahvastele. Kuidas teha neile selgeks, et raadio leiutas Popov ja kirjaoskuse tõi nende maale progressiivne vene rahvas, isegi kui ta juhtus virelema tagurliku tsaarivalitsuse all? Või kuidas teha Siberi rahvastele selgeks, et röövmõrtsukas Jermak tõi õnne nende õuele?

On see üldse võimalik?


Praegu ette võetud katse kirjutada ühine Euroopa ajalugu on midagi hoopis muud. Nii muud, et otsekohe, juba idee tasandil ja ilma ainsatki rida paberile panemata kerkib küsimus: on see üldse võimalik?

Ülalpool kasutasin väljendit “vene pilguga nähtud ajalugu” ja juba see viitab tõsiasjale, et on olemas Eesti, Läti, Portugali ja Bretagne’i pilguga nähtud ajalugu. Kas neid saab üldse kokku panna? Kas pole siiski nii, et igal rahval on oma ajalugu ja oma ajalooline tõde – ühtedele oli Waterloo lahing masendav lüüasaamine, teistele kauaoodatud hiilgav võit? See on siis esimene pähekargav näide.

Või on siiski kuskil olemas too paljupilgatud Ajalooline Tõde? Mis näiteks ütleb, et 1940. aastal Eesti okupeeriti ja annekteeriti kuritegelikult ning eesti rahva tahte vastaselt? Ja et siin pole mingit teist tõde, vaid see “teine tõde” (muinasjutt vabatahtlikust ühinemisest N Liiduga) on lihtne ja labane vale? Kui taas haarata esimese pähekargava näite järele.  

Ma ei tea, kas see tuleb mu väikerahvalikust taustast, mis on juba maast madalast õpetanud rahvaste edevuse ja enesekiituse tagant siiski ajaloolist tõde otsima ning ka leidma, kuid ma usun, et erapooletu või “õiglase” Euroopa ajaloo kirjutamine on mingil moel või määral võimalik. Näiteks tuleks kujutleda end hiinlaseks või hinduks ja asuda hiinlase või hinduna Euroopat vaatlema. Siis ei ole prantslase eelistamist itaallasele ega lätlase eelistamist eestlasele. Eurooplased on kirjutanud arvukaid Hiina ja India ajalugusid. Miks ei võiks proovida teha vastupidi?

Kui seda võiks põhimõtteliselt teha keegi võõras, s.t väljastpoolt Euroopat pärit inimene, siis miks mitte me ise? Mis ületamatut takistust seal olla saaks?

Ega saagi, välja arvatud tõsiasi, et ponnistagem kuipalju tahes, ükski inimene ei saa rebida ennast päriselt lahti oma kultuuriväljast – sellest kultuurisüsteemist, milles ta on üles kasvanud ja vastutusvõimeliseks inimeseks kujunenud ning mille kaudu ta on täiskasvanuna üldse inimene. Inimene on inimene mingi kultuurivälja kaudu, nt prantslane on inimene prantslaseks olemise kaudu – see aga tekitab talle väga tõsiseid raskusi, kui on vaja kirjeldada erapooletult näiteks Teise maailmasõja sündmusi või miks mitte ka baskide või bretoonide sajanditepikkusi vabadustaotlusi.

Iga kultuur jaotab asju headeks ja halbadeks ning kultuur sildistab ka ajaloolisi sündmusi. Teisiti ei saagi, ilma selliste hinnanguteta ei suudaks keegi ajalugu õppida ning selline ajalugu ei huvitakski kedagi. Mis tahes loo lõpus tahab inimene selgust, milline oli loo moraal. Publik lahkub teatrist, küsides: mida nad sellega õieti öelda tahtsid? Sama kehtib ka ajaLOO kohta.

Kuidas teha faktimäest valik?


Oletame, et suudame mingi imenipiga neist moraalikaridest mööda laveerida – ilmselt kirjutades teksti, mis kubiseb märkustest “aga teisest küljest…”, “samas on õigus ka neil, kes otse vastupidi leiavad, et…”. Siiski seisaksime ka sel juhul praktiliselt lahendamatu probleemi ees, mis tundub tehniline, kuid on sisuline: mis on üldse need sündmused, isikud ja protsessid, mida too ühine euroajalugu peaks käsitlema? Ja kui põhjalikult? Pole ju mingit mõtet hakata kirjeldama kõike, niipalju kui ajaloost üldse teada, ja panna kokku sisemiselt sidumata faktihunnik, õieti mägi, millega pole midagi peale hakata, sest see pole lugu. Euroajaloo mõte ongi teha faktimäest mingi valik ja panna tõsiasjad ühte jutustusse – jah, just, tollesse ärapõlatud Suurde Narratiivi –, mis siis lugejale-kuulajale “midagi ütleks”.

Järelikult tuleb valida. Pole vist kahtlust, et ka kõige suurem hispaanlaste vaenaja möönab, et sisse tuleb võtta Ameerika avastamine Kolumbuse poolt ning isegi võitlev antigermaan võiks nõustuda, et Martin Lutheri reformatsiooni vallapäästmine väärib Euroopa ajaloos puudutamist. Antisemiit ilmselt elaks üle nii Albert Einsteini kui ka Sigmund Freudi äramärkimise.

Küllap on selliseid isikuid ja teemasid veel hulgaliselt, olgu siis Pärtliöö, 30-aastane sõda või Viini vabastamine Jan Sobieski poolt. Kuid edasi? Kas Bannockburni lahing on Euroopa ajaloo verstapost? Kas Madisepäeva lahing on? Aga Riia rajamine? Kas hertsog Marlborough väärib üht rida või kümmet? Kas Prantsuse revolutsioonist saab arvata midagi kokkuvõtvat, või on selleks veel liiga vara, nagu arvas üks Hiina riigijuht?

Ning veel. Need õnnetud äärealad. Kui kirjutada Euroopa ajalugu, siis on tal peale ajaliste piiride paratamatult ka ruumilised piirid. Järelikult on mõned maad kirjeldatava Euroopa ääremaad. Järelikult ei ole nad saanud juba puhtfüüsiliselt (suhtlusvõimaluste piiratuse tõttu) eriti sageli olla suuri inimhulki hõlmanud sündmuste keskmes ega neid mõjutada. Eestist või Portugalist – ehkki ka nende maade kaalukategooria on kõvasti erinev – lihtsalt ei ole läbi käinud nii palju sõjavägesid, sündmusi, isikuid ja ideid kui näiteks Prantsusmaalt.

Parim tekst ei meeldi kõigile


Kes aga lepiks ääremaa staatusega? Mis rahvas noogutaks nõustuvalt, kui Euroopa ajaloos leiduks ridade vahel kaudne sõnum, et sellest maast ja rahvast me kuigi palju ei räägi, sest seal pole suurt midagi juhtunud ega ole ka võrsunud kuigi palju tähtsaid mehi-naisi. Ei, sellega ei lepi keegi, ja seda mitte tingimata edevusest või etnotsentrismist, vaid tõsiasja tõttu, et iga rahvas on iseenda kese, väike autonoomne maailm, mille jaoks kõik teised – kaasa arvatud prantslased, inglased ja sakslased – on mingit pidi perifeeria.

Niisiis on Euroopa ajaloo kirjutamine kindlasti väga raske, aga siiski erutavalt huvitav ning seda tasuks proovida. Võiks küll ennustada, et isegi kõige parem võimalik tekst ei meeldi mingil juhul kõigile. Ikka on sellest või teisest asjast kirjutatud häbiväärselt, otse reetlikult vähe ja ajaloolasi tabab osa publiku pahameel.

Kuid see on nõnda niikuinii, tean omast käest, sellest ei saa lasta ennast kohutada. Tõsi, võib-olla läheb asi ikkagi untsu või ei õnnestu esimene katse – pole mingit garantiid.

Siiski saaksime ka sel juhul tõenäoliselt targemaks küsimuses, kui palju õieti on väärt need väärtused, mida peame euroopalikuks ja tsiviliseerituks ning mille üle oleme uhked, pidades ennast koos ülejäänud Euroopaga inimkonna teenäitajateks. Kas näiteks humanism, halastus või õiglus võiksid olla need universaalsed kaaluvihid, millega saaks mõõta Euroopa ajaloo sündmusi, segamata sellesse oma rahvuslikke (sissekasvatatud) sümpaatiaid ja stampe? Kas me leiame nende kategooriate seast mõne, mille taustal otsustada, (näiteks) kas araablaste edasitungi peatamine kaheksandal sajandil Poitiers’ lahingus oli hea või halb, kui väljenduda lihtsate sõnadega. Teiste sõnadega: kas teatav konkreetne sündmus aitas kaasa nende kiidetud väärtuste arendamisele ja edendamisele või mitte?

Seepärast kordan: ka luhtumise korral võib juhtuda, et saame rohkem teada, kes või mis on Euroopa ja kes meist on eurooplane, või ka seda, kas Euroopat ja eurooplast on üldse olemas. Need on tähtsad küsimused, millele tuleks niikuinii vastust otsida. Ühine ajalookirjutamine on võib-olla kõige sihipärasem viis asja alustada. Selle tegevuse juures oleme sunnitud ütlema, mida üksteisest teame ja arvame.

Niimoodi saadakse tuttavaks.