LAURI VAHTRE: lihtsad keerulised asjad

Ühes asjas olen ma Raagiga nõus, ja olen sama mõtet juba aastaid levitanud: eestlaseks ei sünnita, vaid kasvatakse ja õpitakse.

Samuti kui venelaseks või hiinlaseks. Rahvus pole geneetiline, vaid kultuuriline ühendus. Järelikult võib igaühest saada eestlane. Siiski – kes juba on kasvanud kellekski teiseks, see ka jääb kellekski teiseks; väljakujunenud identiteeti ei saa muuta, vaid kõigest veidi nihutada.

Mis Eesti venelastesse puutub, siis ma ei näe muud võimalust kui aidata neil mõne põlvkonna jooksul luua omaenda, eestivene identiteet – oma ajalugu, oma sangarid, oma anekdoodid.

Baltisakslaste ajalugu näitab, et isegi sel juhul ei vabaneks nad ilmselt oma hingelistest sidemetest suure ema-rahvaga. Kuid poleks otseselt ka selle sillapeaks võõral territooriumil.

Rahumeelse kooselu ja koostöö võimalikkus sõltubki sellest: kas või kuivõrd suudavad/tahavad Eesti venelased vabaneda suurvene šovinistlikest ja messianistlikest kompleksidest, mis pole karvavõrdki paremad natside härrasrassi luuludest.

Seni, kuni Eesti venelased usuvad, et nende rahval on missioon „päästa maailm” ja et iga nende vallutus on juba definitsiooni järgi progressiivne ja kõigile hea, pole mingi lähedus võimalik. Parimal juhul külm vaherahu. Võrreldes sõjaga on seegi muidugi asi, kuid ma loodan enamat.