LAURI VAHTRE: Meil on teile Midagi Öelda
Pärimuskultuur, mis see on? Kas on olemas pärimuseestlased, kes elavad kuskil oma pärimuselu? Igasuvistel Viljandi folgipäevadel tundub, et ongi, aga see on silmapete. Folgipäevalised on nüüdisaegsed inimesed, kes elavad samal kultuuriväljal kui me kõik. Mingit ühtset pärimuskultuuri ei ole, on erinevad pärimused – laulud, oskused, ütlemised, kombed.
Eestis on vaid kaks piirkonda, kus võib näha enam-vähem terviklikku kultuuri – tõsi küll, juba hajuvat –, mida annaks liigitada lokaalseks pärimuskultuuriks. Need on Setumaa ja Kihnu, kuid neid ma Eesti turismitööstuse altarile ei tooks. Taipamatute uudistajate massid on Kihnu jaanitule juba üle ujutanud ja ujutamas Obinitsa paasapüha. Ehedus kaob.
Paraku on nõnda, et kuhu turist tahab minna, sinna ta lõpuks ka pääseb. Kihnule ega Setumaale ei saa müüri ümber ehitada. Esiteks ei nõustuks sellega kihnlased ja setud ise, teiseks ei ole müüriga võimalik kultuuri kaitsta. Isolatsioon on kultuuri, ka lokaalse pärimuskultuuri surm. Laske tal elada ja muutuda, ning ta annab uusi vilju, nagu seda on kuulus Kihnu kalakastiga mootorratas.
Ent ennemuistseid rituaale jahtivate turistide jaoks jääb meil ainest nii või teisiti väheks. On Kihnu jaanituli, on Obinitsa ja Meeksi kirikupühad, ehk ka jõuluõhtu surnuaial või volbriöö Tartus, aga see ongi kõik. Meil pole ette näidata kolmepäevaseid vihmanõidumise tantse ega karnevale, härjajookse ega ristikäikudega lõikuspühasid. On muidugi laulupeod, aga neid on harva.
Vaadakem end võõra pilguga
Niisiis peame oma ahvatlused leidma mujalt. Ja nimelt oma praegusest kultuurist, hinnates seda Lääne-Euroopa ja Ameerika linlase (kui kõige perspektiivikama sihtgrupi) silmadega. Nii märkame paljutki, mida muidu ei märka.
Näiteks rosolje. Usun, et oskusliku reklaami korral leiduks Eestis nišš vähemalt ühele rosoljerestoranile ja ehk ka kiirrosoljekioskite ketile. Võib välja arendada terve rosoljenduse. Sama põnevaks saab teha kartulisalati, marineeritud kõrvitsa, süldi ja tünnist võetud hapukurgi. Üldse kogu selle 19.–20. sajandi vahetuse kodumajanduskursustel loodud eesti köögi.
Teiseks oskused, mida saab turistile näidata, aga miks mitte ka õpetada. Näiteks kuidas ise seeni korjata ja rooga valmistada. Või kuidas lõnga värvida – nii madara kui aniliinvärviga. Turisti võib huvitada isegi see, kuidas ühe õllepudeliga teist pudelit avada, rääkimata siis sellest, kuidas lasta, nülgida ja viimase kui vurrukarvani otstarbekalt ära kasutada üks hüljes. (Selle viimase jaoks oleks vaja küll ühte konventsiooni üks auk puurida.) Turisti saab panna niitma, luiskama ja pinnima, aga miks mitte ka tuulama, lõugutama, ropsima, käärima, kraasima ja niietama. Või seda kõike vaatama. Mõni neist oskustest pole muidugi enam tavaline, aga kõike seda tõesti veel osatakse.
Ja lisaks vedeleb maas veel üks varandus: agulid. Olen kaugel soovist neid kõiki kompromissitult säilitada. Aga mõned tänavad tasuks muuseumipiirkondadeks kuulutada küll. Need piirkonnad tuleks üles osta (või omanikega vastavad lepingud sõlmida) ja taastada neis umbes saja aasta tagune atmosfäär. Selleks tuleb majad lihtsalt ära remontida.
Kujutagem ette, kuidas tuleb keegi Toronto pilvelõhkujate vahelt, ja asub öömajale kuskil Tallinna Kassisabas või Tartu Karlovas, kus pitslinik kaunistab kummutit, kus voodipäitsisse on nikerdatud sõnad “Waikselt rõemsalt uinumist”, kus biidermeierlaual seisab teeserviis ja aknast võib jälgida, kuidas valge põllega teenijatüdruk, korv käevangus, läheb hommikul nurgapealsesse keldripoodi mune tooma, kivisillutist panevad töömehed hõikavad talle aga viisakuse piiresse jäävaid komplimente.
Selline linnajagu annaks Kopenhaageni Christianiale silmad ette. Oleks vaja vaid ühendada ideega raha. Kuni nad on eraldi, kerkivad idiootlikud kastid (tingimata tagasiastega tänavajoonelt!) ja rikuvad miljöö jäädavalt.
Internetiseeritud rehetared
Mis puutub niitmisse, siis siin on üks konks. Võib täitsa olla, et lääneeurooplane on niitjat mõnel vaesel maal oma silmaga näinud, ja sel juhul võib ta arvata, et meie niitjal lihtsalt pole raha ega mõistust muruniitja jaoks. Selle vastu aitab mõni lihtlabane pisiasi. Näiteks võtab niitja vahepeal taskust mobiiltelefoni ja sooritab mingi pangaülekande. Selle peale on turist, nagu öeldakse, sillas. Ta hakkab tõsimeeli uskuma, et Eesti on Taasleitud Tarkuse Maa, maailma äär, kus elavad eriti vägevad nõiad, kes oskavad ilma seebita habet ajada ja mõistavad lindude keelt. Kes löövad tulerauaga tuld, süütavad küünla, lülitavad sisse arvuti ja vaatavad, kas seenevanade infolistis on ka värskemaid metsauudiseid.
Siis võiks Eestit reklaamida lausega: “Meil on teile Midagi Öelda.” Üldiselt usun ma siiralt, et meil ongi lääneeurooplastele ja ameeriklastele midagi öelda. Peaasi, et me ise ära ei unustaks, mis see on.
