Räägitakse alles jäänud 80 000 halli passi omanikust. Aga kas keegi on küsinud, kes on need inimesed päriselt? Kus nad elavad? Millised on nende profiilid? Ja kui paljud nendest üldse tahavad Eesti kodakondsust?

Halli passi omanikud on vaevalt homogeenne seltskond, me räägime paljudest väga erinevatest inimestest.

Minu lähituttavate seas Tallinnas on näiteks elanikke, kel on Vene Föderatsiooni nn punane pass, kuid kelle lapsed on täieõiguslikud Eesti kodanikud. Ja sellest ei ole nende jaoks mingit probleemi – nad on õnnelikud eestimaalased.

Äkki paljud punase ning halli passi omanikud ei soovigi kodakondsust! Seega milleks pakkuda kõigile ja ühe puuga? On tõenäoline, et pooled neist ei ole asjast üldse huvitatudki.

Halli passi teema tulnuks paremini lahendada juba 1990. aastate alguses – tänaseks on sellest saanud habemega lugu, mida kasutatakse aeg-ajalt valijate, nii eestlaste kui ka venelaste, manipuleerimiseks.

On päevselge, et mistahes seadusmuudatuste plaanimisel tuleb arvesse võtta võrdse kohtlemise põhimõtet ning kõigi tänaste kodanike arvamusi ja ootusi. Ka nende oma, kes on täitnud kõik tingimused ja kellele on juba antud kodakondsus.

Samas erakondade vahelises konsensuse saavutamine selles küsimuses tundub vähetõenäoline.
Mis aga puudutab peaministri väljaöeldut, siis eks ta oli välja toodud justnimelt praegu, mõeldes kohalikele valimistele.

Ratasel on praegu vaja kindlustada Keskerakonna positsiooni venekeelsete valijate seas. Tõsiasi on paraku see, et oma positsiooni kindlustavad selle teemaga ka eesti rahvuslased. Ja päeva lõpuks ei võida eesti-vene teemal vastandamisest meist mitte keegi.