LEA LARIN: 50:50 - kas inimkond jääb püsima?

Tõenäosusi võib arvutada kõige kohta

Kuulus astronoom Sir Martin Rees pakub ajakirjas Scientific American inimkonna šansiks näha järgmist sajandit 50:50 – võttes arvesse inimkonda laastavaid seninägematuid viirusi, võimalikke keskkonnakatastroofe ja loomulikult kosmost, millest me palju ei tea, kuid seegi vähene teadmus, mis meil on, ei mõju just julgustavalt, kui arvestada kas või musti auke, mis tähti neelata suudavad ja universumeid laiali rebivad.

Cambrigde’i ülikoolis astrofüüsikat ja kosmoloogiat õpetav Rees on oma kosmoloogialase teadmuse ning mure inimkonna tuleviku pärast kokku võtnud raamatus ”Our final hour”, milles ta lisaks laialt teadaolevatele hädaohtudele juhib tähelepanu sellele, et teaduse ja tehnoloogia areng ei loo mitte ainult võimalusi, vaid ka riske. Näiteks uute aineosakeste näol, mida reaktorites katsetatakse ja mille eripäraks on omadus suuta enda naabruses olevat ainet neelata. (OK, tõenäosus, et nood valla pääsevad, on vähem kui üks triljonist.)

Rees on muide 1000 USD peale kihla vedanud, et enne aastat 2020 võtab bioterrorism või viga bioloogilise relva arendamisel miljon inimelu.

Uskumatu vedamine

Loomulikult on Sir Reesil astronoomina inimkonna tuleviku vaagimisel omad kiuksud – olles eluaeg hõivatud aegruumi skaalaga, võib elu teke ja püsimajäämine Maal tunduda uskumatu vedamisena. Kuid siiski ei mõju julgustavalt teadmine, et katsetused tüvirakkudega, geneetiliselt muundatud organismid, globaalsed kliimamuutused ja muud bioeetilised ning keskkonda puudutavad probleemid ei ole maailma poliitikute seas kõige soositumad teemad.

Eks me või ju Sir Reesi ettekuulutuse halba ennustava linnukese kraaksumisena kõrvale heita, eriti esmaspäeva hommikul tundub see teretulnud mõttena. Mille kõige tõenäosust on võimalik arvutada ja mida kõike annab matemaatilise ajugümnastikaga tõestada – kas või jumala eksistentsi tõenäosust (mis olevat ühe kalkulatsiooni kohaselt 67%). Kuid siiski – ühed asjad tunduvad tõenäolisemad kui teised.

Näiteks ei tundu tõenäoline, et ÜRO viimases inimarengu raportis avaldatud andmed selle kohta, et Eestis on naisspetsialistide osatähtsus 69% (näitaja, mille kohaselt moodustavad Balti riigid sellesama naisspetsialistide osatähtsuse poolest maailma esikolmiku), väljendaksid adekvaatselt naiste tegelikku positsiooni tööjõuturul.

Kuidas viia kokku fakt naisspetsialistide suurest ülekaalust teadmisega, et naiste palk on neljandiku võrra meeste omast väiksem?

Või siis: hiljuti siinsamas veergudel lõi Malle Järve mõra müüdisse meeste pingelisest elust, viidates tõsiasjale, et koduseid ja palgata töid teevad Eestis naised meestest rohkem ja seega on naiste elupäevad töö mõttes meestest pingelisemad. Ma läheks veel kaugemale. Mulle tundub tõenäolisem versioon, et naised teevad ka palgatööd suurema pühendumuse, usinuse, läbielamise ja seega ka suurema läbipõlemisega kui mehed.

Ning jah, loomulikult varitseb teaduse lõpunimõistmise tunnelis oht sattuda religioossele tunnetusele. Iseasi, mis selle teadmisega peale hakata.