LEA LARIN: Lapsele viis krooni päevas
Sõber on täiesti tavaline Eesti mees. Temani ei ole jõudnud isegi Indrek Neivelti üllatuskarje, kes isaks saades sai teada lapsetoetuse suuruse.
Lugupeetav kolme ärri valitsuskoalitsioon! Selle asemel, et kurnata riiki populistliku maksureformiga, on tagumine aeg mõelda lastele.
Kas keegi seletaks, kes võidab tulumaksumäära langetamisest ja maksuvaba miinimumi tõstmisest? Kaotab riik – hinnanguliselt ca neli miljardit krooni eelarveraha. Kaotavad needsamad kodanikud, kellelt see riigieelarves puudolev raha võetakse sisse muude maksude kaudu.
Ei võida madalapalgalised (3000-kroonise kuupalga juures jääb kodanikule taskusse aastas 320 krooni rohkem). Midagi ei võida inimesed, kelle tulu nii väike, et sealt pealt tulumaksu ei võetagi. Mida hakkab tulumaksuvaba miinimumi tõusuga peale naine, kes nagunii lapsega kodus on ja midagi ei teeni?
Mis kõige tähtsam – tuluteenijatele suunatud maksupräänik kannab teistsugust sõnumit kui lastele suunatud toetus. Lastetoetus sisaldab solidaarsuse printsiipi – kuigi makse maksavad kõik kodanikud, eelistatakse tulude ümberjaotamisel toetada lapsi. Lastetoetusega antakse signaal, et lapsi ei ole vaja mitte ainult emme-issi tupsukesteks, vaid rahvuse püsimajäämiseks ja riigi kestmiseks.
Mina ei tea, mida poliitikute arvates 150 kroonise esiklapsetoetuse ehk 5 krooni eest päevas lapsele saab. Ühe väiksema ja odavama jäätise? Ehk aitab seadusi tegevatel meestel lastetoetuse suurusega suhtestuda teadmine, et lapsele määratud raha eest saab võtta mõned õlled?
Muidugi ei ole asi pelgalt rahas, vaid laste väärtustamises. Koos lastetoetuse tõusuga jõuab laste ja nende vanemateni sõnum, et lapsed on tähtsad. Sellist teadmist on vaja mitte ainult lapsevanematele, vaid ka lastele – muidu võib nappida argumente nendesamade laste veenmiseks, et nad seoks oma tuleviku selle tuulise maalapiga siin.
Lastetoetuste tõstmine oleks riigile palju odavam kui tulumaksureform. Praegu kulub otseselt lastetoetustele aastas 754 miljonit krooni, kui näiteks esiklapse toetust tõsta 150 krooni võrra ehk siis teise lapse omaga võrdsele tasemele, suureneks riigi väljaminek ca 350 miljoni krooni võrra.
Kas seegi valitsus tähtsustab lapsi vaid sõnades, rääkides iibe tõstmisest samas kategoorias nagu ammlehmadest, kes karja püsimajäämiseks on teatud arvul vajalikud? Miks muidu ei tehta juttu asjaolust, et tulumaksureformiks kuluva 4 miljardi krooni eest aga saaks kõigile lastele maksta kolme reformiaasta vältel kuus 360 krooni lisaks?
Mina olen nõus kulukast tulumaksureformist lastetoetuste tõstmise nimel loobuma. Kas keegi veel?
