LEA LARIN: Parlamendi kõlblus- ja moraalirüüste
Eelnõust saame lugeda, et riigikogu liikmetele makstakse tööga seotud kulude hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 30% riigikogu liikme ametipalgast. Tööga seotud kulude hüvitamise vastu ei saa olla ning on üsna mõistetav, et riigikogu liikme töö sääraseid kulusid kaasa toob.
Küll aga tahaks küsida, kas Eesti riigis ei kehti enam võrdse kohtlemise printsiip? Kui ülejäänud Eesti elab teadmisega, et maksuvabalt saab tööga seotud kulusid teha kõigest 2% ulatuses töötajatele makstud palkade summast ning kulud peavad olema dokumentidega tõendatud, siis meie parlament kehtestab iseendale erandlikud ja soodsamad reeglid!
Mage lugu. Põhjendus on veel magedam. Lugupeetud riigikoguliikmed leiavad, et kulude tõendamine on neile alandav. Ning sellest alandusest pääsemiseks soovivad seadusandjad saada tööga seotud kulutuste hüvitamiseks mõeldud raha puhtaana käteen.
“Riigikogu liikme staatuse seaduse eelnõu” paragrahv 30 riivab õiglustunnet, kuna see on vastuolus kogu senise riigivalitsemise filosoofiaga, arusaamaga sellest, millise Eesti riigi me endale loome. Me oleme tahtnud riiki, kus inimesi koheldaks võrdselt ning kus seadused kehtivad kõigile ühetaoliselt. Oleme hoidnud ideaalina silme ees põhjamaist ja kasinat elumudelit, mitte aga banaanivabariigi nälgivate hordide keskel pralliva-priiskava ülemkihi lummutist.
Olen uues riigikogus pettunud
Kui Eestile ja eestlastele ei ole töiste kulude tõendamine alandav ning me suudame saadavalt sissetulekult ja soodustustelt tasuda enesestmõistetavalt makse, siis peavad seda suutma ka riigikogu liikmed.
Lisaks kõlblus- ja moraalirüüstele, mida kõneks olev eelnõu seaduse jõudu saades kahtlemata tekitab, on plaanil veel ju rahaline mõõde. Kui siiani eksisteeris võimalus, et osa riigikogu liikmete kuluhüvitisteks mõeldud raha jääb kulutamata, siis edaspidi kulutab riik vääramatu jõuga selle summa igal aastal ära.
Samal ajal sisaldab valitsusliidu programm aastateks 2007–2011 peatükis “Majandus-, maksu- ja eelarvepoliitika” järgmist lubadust: “Suurendamaks Eesti inimeste jõukust, valitsusliit suurendab avaliku sektori palgakulu üksnes samas tempos nominaalse tootlikkuse kasvuga erasektoris.”
Lugupeetud riigikoguliikmed, ma olen teis pettunud! Kõige uskumatum, et meie parlamendis ei leidunud ainsatki erakonda, kes säärase röögatu eelnõu toetamisest oleks keeldunud!
Kuid siiski on mul veel unistus. Selline unistus, et säärasel kujul riigikogu liikme staatuse seadust vastu ei võeta. 1
P.S. Kutsun Anneli Ammase ja Kärt Anvelti täna lõunale. Tasun arvelt riigile lisaks käibemaksule veel tulumaksu ja sotsiaalmaksu, sest eks ole säärane eine tööandja kulul – mis siis, et puhtalt töine arutelu – ikkagi eriline soodustus. Ning ma ei unusta dokumente meie toredale raamatupidajale Ehale anda.
