Link kopeeritud!

Leev Kuum: 81-aastaselt töölkäimine mõjub tervisele hästi

 (21)
Leev Kuum: 81-aastaselt töölkäimine mõjub tervisele hästi
Foto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht

Kõrges eas tööl käia on tore, ütleb Eesti konjunktuuriinstituudi juhtiv teadur Leev Kuum. Aga eakaid töötajaid on vaja seal, kus kogemust hinnatakse. Ja neis ametites, mida peetakse vaid raha pärast, ei taha keegi nii vanana enam töötada.

Loe veel

Olete 81-aastane. Kui veab, on teie eakaaslased enamasti pensionärid, kui nii hästi ei ole läinud, siis pole nad üldse elus. Mis teid ikka veel tööl hoiab?
Ikka asjaolude kokkulangemine. (Teadur räägib energiliselt – P. S.) Elu sõltub juhustest. Pensioniraamat anti mulle kätte, kui olin 1991. aastal Indrek Toome valitsuse majandusnõunik ja Eesti riik hakkas iseseisvaks saama. Savisaar tuli siis võimule ja nõunikud vahetati välja, aga mind kutsuti tagasi konjunktuuriinstituuti, kus ma olin olnud ka varem. Siis tekkis tõesti küsimus, kas jääda pensionile või minna instituuti. Aga uuemad tuuled juba puhusid ning ka tollane direktor Boris Levin pidas mõistlikuks minu tagasitulekut ja instituudis elu uutele rööbastele seadmist. Selleks ajaks olin konjunktuuriinstituudis töötanud juba 25 aastat. Ja kui ma tagasi tulin, siis oli juba nii palju tegemist. Tervis oli hea, lapsed olid suureks kasvanud, abiellusin uuesti. Uues abielus ei sobinud jääda pensionärina koju. (Naerab.)
 Nüüd olete ka väikse, seitsmeaastase tütre isa.
Kostis ikka läbi, jah? (Veelgi rohkem elavnenult – P. S.) Mu abikaasa ütles ka, et kui laps läheb esimesse klassi ja peab kirjutama, kus ta isa töötab, siis on ju tore öelda, et isa töötab, mitte et on pensionär. Olen ennast uuendanud ja täitnud oma rolli täiuslikumalt. Üks korralik lapse isa peab olema ka töövõimeline ja tegutsema. Muidugi kui oleks olnud mingid lahkhelid tööl või tervisehäired, siis need oleksid olnud piisavaks signaaliks, et tuleb lahkuda. (Jätkab pühaliku häälega.) Ma olen alati ka oma harrastuse, tennisemängu kohta öelnud: kui mulle arst ütleb, et Leev, ei ole vaja tennist mängida, see mõjub sulle halvasti, siis ma lahkun kohe. Mitte et ma oleks nendes küsimustes mingi töönarkomaan. Pigem mõjub töölkäimine ka mu tervisele hästi. Ja ka tennise mängimine mõjub hästi.
Teie saaksite ju öelda küll, et inimesed võiksid pikemalt töötada ja hiljem pensionile minna ja peakski seda tegema.
Ma ei tahaks nii vahetult sekkuda. Seda isiklikku eksponeerimist on omajagu. Nagu Voldemar Panso ütles, palju on neid, kes armastavad ennast teatris rohkem kui teatrit endas. Miks paavst töötab 80-aastaselt? Miks presidendid töötavad selles vanuses? Need erandid ongi seda tüüpi. Sellised kohad, kus saab kogemust hinnata. See sõltub erialast, aga kõige rohkem tervisest. Mäletan, kui mu töö juures istus sõber üle laua. Nii kui 60 sai, nii ta tukkus laua ääres. Mälu ja võime keskenduda kadusid. See ei ole päris nii, et tehke minu järgi.
 Ehitusel näiteks 70-aastaselt seguämbreid ei tassi.
Oleks ma kaevur, siis ma loeks päevi ajani, mil ei pea enam maa alla minema. See tüütab ju ära! Niisuguseid ameteid on uskumatult palju, kus tööd tuleb teha vaid selleks, et raha saada.
Mõnikord räägitakse, et ühes kohas liiga pikalt töötada ei ole inimesele hea. Praegu jutlustatakse pigem mobiilsust. Mis te sellest arvate?
See oleneb tõesti iseloomust ja ma arvan, et kui see vahetamine kord pihta hakkab, siis ta läheb ka kergemini. Kui tekib teatud kriitiline mass aastaid, siis see aeg hakkab siduma. Iseseisvusajaks olin ma juba kuuekümnendates, tööturul juba ka selles vanuses ümber õppima ei hakka ja ega neid sobilikke kohtigi väga palju olnud. Eesti Panka oleks ehk võinud minna, pedagoogilist tööd olen teinud, sinna võinuks ehk minna.
 Majandusinimeste puhul vaadatakse teinekord näkku ja öeldakse: kuule, sa tead nii palju, hakka õige ettevõtjaks, saa rikkaks. Teil neid ambitsioone polnud?
Ahvatlused ja võimalused olid ennekõike ikkagi siis, kui oli Nõukogude aeg. Ma sain 1990. aastal juba 60-seks. Eriti äritegevust on mõistlik ikkagi alustada suhteliselt noorelt, sest äri võib tulemusi anda ju pikemas perspektiivis. Paremad aastad jäid ikka okupatsiooniaega, aga ega mul vist ka ei olnud seda õiget ärivaimu. Olen vahel öelnud oma üliõpilastele majandus-uuringute kursust lõpetades, et kui selle kursuse põhjal teist keegi rikkaks saab, siis ärge unustage oma vaest õppejõudu. Keegi ei ole tulnud. Noh, mõned on vahel tänama tulnud. Teadmised on edasi antud ja ka realiseerunud, aga et otsest tagasisidet oleks olnud – see ja see firma sai innustust loengu ideedest –, ma küll ütelda ei saa.
Praegu arvavad kõik, et oli täiesti loomulik, et buum otsa sai. Tollal, 2005–2006 aga pidasid kõik hoopis kasvu loomulikuks. Kuidas sellist vastuolu selgitada?
Buum on ikka mõnus asi. Iga mõnus asi sisaldab ohtu, võtame kas või reisimise kusagil kõrbes. Aga enamiku jaoks oli see tore aeg, tulud kasvasid ühel aastal isegi keskmiselt 20 protsenti. Eesti puhul tundub, et me küll laenasime üle, aga valdavalt kasutasime neid laene sihtotstarbeliselt. Põhjamaade eratarbimise üks olulisemaid komponente on eluase. Eluasemete rajamine jäi 1990. aastatel vajadusest kõvasti maha. Tekkis ka uus nõudlus kvaliteedi osas. Kui vähe me räägime sellest, kui palju perekondi elab praegu uutes korterites ja majades  hoopis teise elukvaliteediga! Esiplaanil on hoopiski võlad ja nende tasumine. Mulle tundub, et see tõlgendamine on ka ühekülgne. Ka meil instituudis kerkis esile majanduse jahutamise teema, lihtsalt laenukasv oli nii kohutav. Eesti tuli jahutamisega toime ja me prognoosisime 2008. aastal nullkasvu. Kuid siis tuli Lehman Brothersi pankroti lugu ja see viis Eesti majanduse langusesse. Eksport kukkus ära. Aga kui sa saad buumi ajal tehtud kulutuse eest saadud asja edasi kasutada, siis võiks selles näha pigem positiivset kui negatiivset. Mõnikord tehakse ju ettevõtteid, millel on võimalik edukas olla ainult buumi ajal.
Kas see, et Eesti võttis Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga endale laenugarantiide näol kohustused, oli õigustatud?
Mina olin kohe poolt. Kui sa oled ühte liitu läinud, siis oled selle liidu liige, siin ei ole teistpidi mõtlemist. Kõikide meeskondade puhul, kuhu ma olen kuulunud, olen alati mõistnud, et uute võimalustega tulevad ka uued kohustused. Valus oli kohati isegi lugeda seda juttu, et miks meie peame midagi tegema. Nii me unustame ära, mida Euroopa Liit on meile teinud. Tänu Euroopa Liidule on meil viietärniriik – ärge muretsege, siis võite investeerida, see on Schengeni riik, NATO riik, OECD riik, see on rikaste riikide klubi. Meid võib usaldada.
Kas Euroopa aitab võlakriisist lõpuks välja trükipress?
Mulle meeldiks selline pehme maandumine. Kui me oleme nii liberaalsed olnud, ei esitanud nõudmisi ega kehtestanud regulatsioone, lasksime laenata, nägime võlgade kasvamist – siis tunnistame, et oleme kõik süüdi, et see kõik sai võimalikuks. Mina pooldan pehmet saneerimise mudelit. Katsume aidata neid, et nad jõuaksid Maastrichti normideni (teadur mõtleb ennekõike võlataseme ja eelarvepuudujäägi piiranguid – P. S.) ja siis teise käega kehtestame Euroopa Liidus uued mängureeglid. Me ei saa öelda, et hakake uutmoodi elama.
Kui kombed on olnud väga vabad, siis jalapealt seda ei muuda. Ja ilmselt me peame ka leppima sellega, et euro kurss langeb ja inflatsioon kiireneb. Devalveerimise tee on tihtipeale libe, aga tegelikult on see rohi, mis pole ka väga kibe.
Globaliseerumise tingimustes töötab turumajandus halvemini. Peaksime kontrolli tugevdama, et leevendada natukenegi suundumust, et rikkad saavad aina rikkamaks ja vaesed lähevad aina vaesemaks.
Konjunktuuriinstituut analüüsib hindu. Mis häda meil nende hindadega on – teoorias peaks majanduslangusega ka hinnad kukkuma, meil aga pole nad õieti langenudki? Nüüd aga, kui majandus natuke kasvab, hüppavad hinnad kohe ülespoole.
Me tegutseme avatud turul. Põhjusi ei saa otsida vaid ühe riigi turult. Hinnasurve mõju on suurem väikestes riikides, kus hinnatase on madalam. Riikides, kus see on üle keskmise, on rohkem eeldusi, et hinnataseme tõus majanduskriisis pidurdub. Madalam hinnatase võrreldes Euroopa keskmisega kiirendab meie inflatsiooni. Aga neid tegureid on muidugi veel.
Kunagi käis Arengufond välja eri stsenaariume, kuhu Eesti võib jõuda. Oli nii „Seisva vee” kui ka „Põhjatähe” stsenaarium. Kus me nüüd siis oleme?
Ma ei pea mõistlikuks pingutusi mingis väga kindlas suunas ja kindlatele aladele panustamist. Uskuge, need toovad kaasa negatiivseid tagajärgi. Kui me võtame jõulise poliitika, ütleme, et peame muutuma tugeva IT-sektoriga riigiks, siis sellesse mul eriti usku pole. Arengumudel formeerub ikkagi arengu käigus ja kui võtame kindlalt ühe suuna, siis paljud teised valikud kukuvad ära. Me peame arendama oma võimalusi ning olema haritud ja ettevõtlikud – sealt tuleb see tulemus. Kui me teame väga kindlalt, millele panustada, siis võime väga eksida. Meil on igasugu tüüpi inimesi. Oleme head aednikud, kes kastavad neid taimi, mis kosuvad.  

Eluloolist
Leev kuum
Sündinud 15.04.1930 Tartus
1963–1966 õppis Moskva Plehhanovi-nimelise instituudi aspirantuuris
1989–1990 ENSV valitsuse majandusnõunik
Praegu Eesti konjunktuuriinstituudi juhtiv teadur

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare