LEHTE HAINSALU: mÕtisklus Õnnest mÕne Õ-sÕna pÕhjal
Et õnn on see, kui ei juhtu mõnd õnnetust. Mullu Tartus teemakonverentsil otsustati koguni: eestlastel tähistab õnne mõiste õnnetuse ajutist puudumist. Õnnetus on õnnest ilmaolek, õnne puudumine – niisiis õnn ise oleks õnne puudumise puudumine. Idem per idem!
Õnnetuse puudumine on tegelikult elu loomulik olek, ja vaevalt küll laps üldse märkab, kui tore see on, et kasuisa teda seksuaalselt ei ahista, või neiu, et ta põsepuna pole põhjustatud tiisikusest, või rahvas, et meil ei ole maavärinaid ega lahingutegevust. Ometi võiksid nad, nii laps, neiu kui ka rahvas, seda olekut nautida, kui asja mõistusega võtaksid – ent õnn pole mõistuse kategooria. Pealegi võib inimene vahetevahel õnne leida just õnnetuses, näiteks ränga põdemise ajal Jumala. Pole inimsoole hullemat õnnetust kui sõda, ometi kogetakse selles sõduriõnne ja võidurõõmu, rääkimata ülemjuhataja eneseteostusest. Niisiis on väide, nagu oleks õnn pelgalt õnnetuse puudumine, enam kui kahtlane.
Filoloog otsib mõistetele seletust keelest enesest. Ta märkab, et positiivselt laetud sõnad kasutavad õ-häälikut sagedamini kui juhuslikkus eeldaks. Öelgem: mõnu, õdu, võlu, lõbu, rõõm, õnn, õndsus. Ilus trepp üles! Sõna „õnn” ise on laia tiibade siruulatusega, see hõlmab kõiki nimetatud tähendusi – võime ju öelda „õnneks võtsin vihmavarju kaasa” sama hästi kui „õnn, et minu töö ja hobi on üks”.
Graafiline tähis
Aga sõnas „õnn” on kaude teisigi mõisteid, nagu tõde, võit, võim, nagu kõlbeline õilis sõber, nagu kõrgharidus ja tööhõive, nagu sõnavabadus, õigusriik. Nõnda siis näibki, et õnne graafiline tähis võiks olla õ-täht, see ümmargune, alati veerev, alati minema kiirustav o, millel on naerusuu peal. Kummatigi on suul üks nurk alaspidi, justkui viitaks kõige suhtelisusele. Seda ta teebki! Kõik ongi suhteline! Sest kuidas ära tunda rõõmu, kui me pole kogenud kurbust, või nautida lõbu, aimamata vaeva? Vastandite ühtsus! Ja õnne vastandsõna pole mitte õnnetus, vaid pigem südamevalu, just see juhib meie hinge õnnetunde poole.
„Õnn” on lühike sõna, ainult kaks häälikut, mis pannakse kirja kolme tähemärgiga. Paigal-püsimatut õ-d nagu vaiaks tubli nn-tara, et ometi jääks kestma see õnn, mis iganes ta sisu poolest ka oleks.
Igaühel on oma õnnemudel, oma elu tõukejõud: kellel (kui õ-sõnade juurde jääda) õrn põsk ja rõõsk jume, kellel nõtke mõte, kellel sõrmus ja mõrsjaloor, kellel lihalõbu; kel õlu, kel õhulossid, kel põld, kel põngerjad, kel võõrad maad ja võõrväed, kel kõrgmäed; ühel vaid see, millel nõukogude lõhn man, teisel lõimumine; mõnel kõhumured, mõnel võhmvõimlemine, paljudel võidurikastumine ning võimuvõitlus, enamasti kõigil va kõlisev. Ja mida rohkem, mida kallim, mida pikem ja paksem, mida kadestatum, seda toredam, arvatakse.
Aga tegelikult? Kõik see välispidine ei pruugi anda ihaldatavat – õnneõhinat, toda tiivuletõusutunnet, toda tänulikkusevoogu, toda lõpmatu harmoonia saabumist, mis vaibub sõnatu vaikuse täiusse. Inimene on vaimolend ja õnn on tema sisekosmose atribuut. Pole sel välis-ilmaga suuremat pistmist. Ei sõltu see kuigivõrd haridusest, tervisest, varandusest, edukusest, elueast ega muudest sotsioloogilistest „näitajatest”. Mõ-ni juhuslik ajend – südamlik sõna, päikesetõus, muusikapala, raamatulehekülg – võib äratada hingeväed, nii et inimene kogeb äkitselt, et elada on õnn, et ta ise on täiuslik olend. Tal ei puudu midagi sel ainulisel mööduval hetkel, ta ei unusta seda silmapilku kunagi. Kummatigi jääb õnnekogemus – kuigi kadunud – kestma nagu saateheli, nagu alltekst, muutes kirkaks inimese tulevased päevad.
Veidrad õnneuuringud
Tundub tarbetu üritus mõõta inimeste õnne mingitest parameetritest sõltuvalt, nagu saaks inimene teadlikult välist elu muutes oma hingeõnne kannustada. Sellised väited nagu „Uurijad Blachflower ja Oswald on arvutanud välja isegi abielust saadava kasu rahalise väärtuse. Võrreldes leskede ja lahutatutega on tugeva abielu väärtus aastas 100 000 dollarit” on pehmelt öeldes vastutustundetud, tekitades asjata kannatusi või põhjendamata lootusi. Iga inimese tee on eriline, tema väärtushinnangud ainulised, statistika peaks otsima jõukohasemat ainevalda.
Milleks kehutada inimesi võrdlema ennast üleaedsetega ja tundma end parema või ala-väärtuslikuna, milleks hullutada rahvast võimatuga? Õnne ei saa kellelgi olla rohkem ega vähem: kui õnn on, siis ta on täielik. Ainus, mida õnn vajab, on vastuvõtlik süda.
Niisiis ei maksa ennast tühjadest targutustest häirida lasta, kuna käibetõed muutuvad sama kiiresti kui rõivamoed. Ärgu kohutagu meid ülevõimendatud masugi mitte, sest kõik kaob – see on ainus kindel asi. Nagu kadusid käibelt Eesti mark ja kroon ning Vene rubla, nõnda läheb ajalukku praegune Eesti kroon ning eurolgi pole pikka pidu. Jääb vaid puhas olemine – pärandatud geenid, elutöö vaimne tulem, teispoolsus.