Et õnn on see, kui ei juh­tu mõnd õnne­tust. Mul­lu Tar­tus tee­ma­kon­ve­rent­sil ot­sus­ta­ti ko­gu­ni: eest­las­tel tä­his­tab õnne mõis­te õnne­tu­se aju­tist puu­du­mist. Õn­ne­tus on õnnest il­mao­lek, õnne puu­du­mi­ne – nii­siis õnn ise oleks õnne puu­du­mi­se puu­du­mi­ne. Idem per idem!

Õn­ne­tu­se puu­du­mi­ne on te­ge­li­kult elu loo­mu­lik olek, ja vae­valt küll laps üld­se mär­kab, kui to­re see on, et ka­sui­sa te­da sek­suaal­selt ei ahis­ta, või neiu, et ta põse­pu­na po­le põhjus­ta­tud tii­si­ku­sest, või rah­vas, et meil ei ole maavä­ri­naid ega la­hin­gu­te­ge­vust. Ome­ti võik­sid nad, nii laps, neiu kui ka rah­vas, se­da ole­kut nau­ti­da, kui as­ja mõis­tu­se­ga võtak­sid – ent õnn po­le mõis­tu­se ka­te­goo­ria. Pea­le­gi võib ini­me­ne va­he­te­va­hel õnne lei­da just õnne­tu­ses, näi­teks rän­ga põde­mi­se ajal Ju­ma­la. Po­le inim­soo­le hul­le­mat õnne­tust kui sõda, ome­ti ko­ge­tak­se sel­les sõdu­riõnne ja võidurõõmu, rää­ki­ma­ta ülem­ju­ha­ta­ja ene­se­teos­tu­sest. Nii­siis on väi­de, na­gu oleks õnn pel­galt õnne­tu­se puu­du­mi­ne, enam kui kaht­la­ne.

Fi­lo­loog ot­sib mõis­te­te­le se­le­tust kee­lest ene­sest. Ta mär­kab, et po­si­tiiv­selt lae­tud sõnad ka­su­ta­vad õ-hää­li­kut sa­ge­da­mi­ni kui ju­hus­lik­kus eel­daks. Öel­gem: mõnu, õdu, võlu, lõbu, rõõm, õnn, õnd­sus. Ilus trepp üles! Sõna „õnn” ise on laia tii­ba­de si­ruu­la­tu­se­ga, see hõlmab kõiki ni­me­ta­tud tä­hen­du­si – võime ju öel­da „õnneks võtsin vih­ma­var­ju kaa­sa” sa­ma häs­ti kui „õnn, et mi­nu töö ja ho­bi on üks”.

Graafiline tähis

Aga sõnas „õnn” on kau­de tei­si­gi mõis­teid, na­gu tõde, võit, võim, na­gu kõlbe­li­ne õilis sõber, na­gu kõrg­ha­ri­dus ja tööhõive, na­gu  sõna­va­ba­dus, õigus­riik. Nõnda siis näib­ki, et õnne graa­fi­li­ne tä­his võiks ol­la õ-täht, see ümmar­gu­ne, ala­ti vee­rev, ala­ti mi­ne­ma kii­rus­tav o, mil­lel on nae­ru­suu peal. Kum­ma­ti­gi on suul üks nurk alas­pi­di, just­kui vii­taks kõige suh­te­li­su­se­le. Se­da ta teeb­ki! Kõik on­gi suh­te­li­ne! Sest kui­das ära tun­da rõõmu, kui me po­le ko­ge­nud kur­bust, või nau­ti­da lõbu, ai­ma­ma­ta vae­va? Vas­tan­di­te üht­sus! Ja õnne vas­tandsõna po­le mit­te õnne­tus, vaid pi­gem süda­me­va­lu, just see ju­hib meie hin­ge õnne­tun­de poo­le.

„Õn­n” on lühike sõna, ai­nult kaks hää­li­kut, mis pan­nak­se kir­ja kol­me tä­hemär­gi­ga. Pai­gal-püsi­ma­tut õ-d na­gu vaiaks tub­li nn-ta­ra, et ome­ti jääks kest­ma see õnn, mis iga­nes ta si­su poo­lest ka oleks.

Igaühel on oma õnne­mu­del, oma elu tõukejõud: kel­lel (kui õ-sõna­de juur­de jää­da) õrn põsk ja rõõsk ju­me, kel­lel nõtke mõte, kel­lel sõrmus ja mõrs­ja­loor, kel­lel li­halõbu; kel õlu, kel õhu­los­sid, kel põld, kel põnger­jad, kel võõrad maad ja võõrv­äed, kel kõrgm­äed; ühel vaid see, mil­lel nõuko­gu­de lõhn man, tei­sel lõimu­mi­ne; mõnel kõhu­mu­red, mõnel võhmvõim­le­mi­ne, pal­ju­del võidu­ri­kas­tu­mi­ne ning võimuvõit­lus, ena­mas­ti kõigil va kõli­sev. Ja mi­da roh­kem, mi­da kal­lim, mi­da pi­kem ja pak­sem, mi­da ka­des­ta­tum, se­da to­re­dam, ar­va­tak­se.

Aga te­ge­li­kult? Kõik see vä­lis­pi­di­ne ei pruu­gi an­da ihal­da­ta­vat – õnneõhi­nat, to­da tii­vu­letõusu­tun­net, to­da tä­nu­lik­ku­se­voo­gu, to­da lõpma­tu har­moo­nia saa­bu­mist, mis vai­bub sõna­tu vai­ku­se täius­se. Ini­me­ne on vai­mo­lend ja õnn on te­ma si­se­kos­mo­se at­ri­buut. Po­le sel vä­lis-il­ma­ga suu­re­mat pist­mist. Ei sõltu see kui­givõrd ha­ri­du­sest, ter­vi­sest, va­ran­du­sest, edu­ku­sest, elueast ega muu­dest sot­sio­loo­gi­lis­test „n­äi­ta­ja­tes­t”. Mõ-ni ju­hus­lik ajend – südam­lik sõna, päi­ke­setõus, muu­si­ka­pa­la, raa­ma­tu­le­hekülg – võib ära­ta­da hin­gev­äed, nii et ini­me­ne ko­geb äkit­selt, et ela­da on õnn, et ta ise on  täius­lik olend. Tal ei puu­du mi­da­gi sel ai­nu­li­sel möö­du­val het­kel, ta ei unus­ta se­da sil­ma­pil­ku ku­na­gi. Kum­ma­ti­gi jääb õnne­ko­ge­mus – kui­gi ka­du­nud – kest­ma na­gu saa­te­he­li,  na­gu all­tekst, muu­tes kir­kaks ini­me­se tu­le­va­sed päe­vad.

Veidrad õnneuuringud

Tun­dub tar­be­tu üri­tus mõõta ini­mes­te õnne min­gi­test pa­ra­meet­ri­test sõltu­valt, na­gu saaks ini­me­ne tead­li­kult vä­list elu muu­tes oma hin­geõnne kan­nus­ta­da. Sel­li­sed väi­ted na­gu „Uu­ri­jad Blachf­lo­wer ja Os­wald on ar­vu­ta­nud väl­ja ise­gi abie­lust saa­da­va ka­su ra­ha­li­se väär­tu­se. Võrrel­des les­ke­de ja la­hu­ta­tu­te­ga on tu­ge­va abie­lu väär­tus aas­tas 100 000 dol­la­ri­t” on peh­melt öel­des vas­tu­tus­tun­de­tud, te­ki­ta­des as­ja­ta kan­na­tu­si või põhjen­da­ma­ta loo­tu­si. Iga ini­me­se tee on eri­li­ne, te­ma väär­tus­hin­nan­gud ai­nu­li­sed, sta­tis­ti­ka peaks ot­si­ma jõuko­ha­se­mat ai­ne­val­da.

Mil­leks ke­hu­ta­da ini­me­si võrd­le­ma en­nast üleaed­se­te­ga ja tund­ma end pa­re­ma või ala-väär­tus­li­ku­na, mil­leks hul­lu­ta­da rah­vast võima­tu­ga? Õn­ne ei saa kel­lel­gi ol­la roh­kem ega vä­hem: kui õnn on, siis ta on täie­lik. Ai­nus, mi­da õnn va­jab, on vas­tuvõtlik süda.

Nii­siis ei mak­sa en­nast tühja­dest tar­gu­tus­test häi­ri­da las­ta, ku­na käi­betõed muu­tu­vad sa­ma kii­res­ti kui rõiva­moed. Ärgu ko­hu­ta­gu meid ülevõimen­da­tud ma­su­gi mit­te, sest kõik kaob – see on ai­nus kin­del asi. Na­gu ka­du­sid käi­belt Ees­ti mark ja kroon ning Ve­ne rub­la, nõnda lä­heb aja­luk­ku prae­gu­ne Ees­ti kroon ning eu­rol­gi po­le pik­ka pi­du. Jääb vaid pu­has ole­mi­ne – pä­ran­da­tud gee­nid, elutöö vaim­ne tu­lem, teis­pool­sus.