Leif Kalev: praegune valitsus on pigem paremtsentristlik kui vasakpoolne
Iga valitsuse pikema edu alus on visioon riigi ja ühiskonna arengust: positiivse arengutee pakkumine ja sellele piisava toetuse tagamine. Viimased 15 aastat sai seda kujundada pikaajaline riigipartei Reformierakond, kelle uusliberaalne käekiri sai omamoodi iseenesestmõistetavaks ja hakkas ajapikku muudatusi üha rohkem pidurdama.
Uuel, äsja sadat ametis oldud päeva tähistanud valitsusliidul on seega avanenud haruldane võimalus pakkuda Eestile värskem arenguloogika. Ent kas pikalt väikevenna seisus või opositsioonis olnud küllalt erinevad erakonnad suudavad kujundada elujõulise alternatiivi ja selle ellu viia? Alati on teinegi valik: jätkata suuresti vanaviisi, tehes tähelepanu tõmbavaid üksikmuudatusi ja panustades poliitsuhtekorraldusele.
Esimesed kuud tõid nähtavale küllalt suured valdkondlikud erinevused. Valitsusel on kvalitatiivselt uusi algatusi näiteks ettevõtlus-, maksu-, heaolu-, üldharidus- ja lõimumispoliitikas. Välis-, julgeoleku- ja regionaalpoliitikas jätkatakse senist tegevusjoont, ent püütakse teha rohkem.
Sellised valdkonnad nagu riigihaldus, keskkonnakaitse ja alternatiivsed elustiilid on varasemaga võrreldes tagaplaanil ning mõned muud valdkonnad, nagu kõrgharidus ja demokraatia, endist viisi kõrvalised.
Suurema eeldatava mõjuga reformid on üksikisiku tulumaksu senisest solidaarsemaks ja paindlikumaks muutmine, vanemahüvitise- ja pensionireform ning õpetajate palga tõstmine.
Kaalukamad ja vastuolulisemad kavandatavad muudatused on riigi suunavat rolli suurendavad panga- ja autolõiv, riigiasutuste Eesti eri piirkondadesse viimine ja rahva tervist puudutavad algatused.
Linnahalli kordategemise ja eesti keele majade käivitamise kavatsus on valitsusleppega vähem kaetud majandusarengu- ja lõimumispoliitika esimesed sammud, mille edukus sõltub suuresti ministrite liidrivõimetest.
Ühisnimetaja on sotsiaalkonservatism
Reformid panevad suuremat rõhku solidaarsusele ja valitsuse suunavale rollile. See toetab juba enne valitsuse ametisse astumist viidatud võimalust, et ühisnimetajaks kujuneb sotsiaalkonservatismi muutustele suunatud variant.
Progressiivne sotsiaalkonservatism on pigem paremtsentristlik kui vasakpoolne poliitika. Ühtaegu erineb ta selgelt viimaste aastate uusliberalismist, mis keskendus üha rohkem olemasoleva säilitamisele, ja pakub muutusi soosivat lähenemisviisi.
Saame näha, kas niisugune võimalik ühisnimetaja annab aluse pikemale koostööle ja arenguloogika sõnastamisele ning kui palju tõesti muutub.
Varasema kogemusega ministrid on ootuspäraselt alustanud nii eesmärkide sõnastamise kui ka praktilise elluviimise poolest tulemuslikumalt. See sisaldab valitsuse jaoks riske, sest mitu suuremate muutustekavadega valdkonda on just uute ministrite juhtida. Valitsuse teostamisvõimet saame tulevikus hästi hinnata selgelt sõnastatud, ent vastuoluliste eesmärkide põhjal, nagu pangalõivu kehtestamine ja sisekaitseakadeemia kolimine.
Stabiilsus on petlik
Valitsuse tegevusjoonele piisava toetuse tagamine on olnud algusest saadik ilmne katsumus. Seda mõjutab valimiste lähenemine ja reformide tegemise ajanappus, mida süvendab omakorda EL-i eesistumise energiakulu ja ametnike kaasatöötamise risk. Reformid ei pea mitte üksnes saama kehtestatud, vaid nende mõju peaks olema valimishooajaks kodanikele näha.
Lähiaastate valimised panevad valitsusliidu poliitiliselt proovile. Valitsusevahetus on seni suurendanud Keskerakonna toetust, tõenäoliselt on see suuresti areng, mis kaasneb tavapäraselt valitsuse juhterakonna seisundiga. Samamoodi on veidi kahanenud opositsiooni läinud Reformierakonna toetus. Väiksemate valitsuserakondade ega väiksemate opositsiooniparteide toetus pole oluliselt muutunud.
Selline suhteline stabiilsus on siiski petlik. Hulk Keskerakonna opositsiooniaegseid rõhuasetusi on koalitsioonivalitsuses kõrvale jäetud, mis tähendab riski kaotada seniste pikaajaliste ja lojaalsete valijarühmade valijaid. Reformierakonna proovikivi on riigipartei raamidest vabanemine ja küsimus, kui lojaalne püsib senine arvukas toetajaskond riigiaparaadis. Teiste opositsioonierakondade edu sõltub suuresti valitsuserakondade käekäigust ja sellest tulenevast uute valijarühmade kõnetamise võimalusest.
Võib siiski eeldada, et tugevamat survet saavad tunda väiksemad valitsuserakonnad IRL ja SDE, kes saavad praegu paljuski edukalt oma poliitikat teostada, ent pole kummaski koalitsioonis suutnud juhterakonna varjust välja paista, oma toetust suurendada ega uusi valijarühmi võita. Asi võib valitsuse edasise tegevusajaga paraneda, ent kui pärast EL-i eesistumist ja kohalikke valimisi on seis tagasihoidlik, pinge suure tõenäosusega tugevneb.
Lootustandev algus
Valitsus on esimese saja päevaga alustanud võtmevaldkondades tööd suhteliselt lootustandvalt. Pikaajalise riigipartei vahetumisega kaasnenud hirmud on suuresti vaibunud ja esimesed sammud võtmevaldkondades tehtud. Uuenduste rõhuasetus on riigisisene ja võtmevaldkondades pigem suunatud evolutsioonilisele arengule kui pöördelistele murrangutele.
Senised algatused on üldjoontes kooskõlas valitsusliidu algse leppega, milles kõige nähtavamad olid majandus- ja heaolupoliitika uuenduskavad, samal ajal kui enamik teisi valdkondi jäi suuresti ministrite korraldada ja muudatusteks on kasutada vähe vahendeid. Majandus- ja heaolumudeli üle on seega oodata suhteliselt teravat ja selgepiirilist väitlust.
Paljudes teistes valdkondades võidakse aga jätkata senist kurssi või teha üksnes kosmeetilisi uuendusi, mis tekitab üksikküsimustes suhtekorralduslike vastandumiste ja kasvõi järjekordse vene kaardi väljamängimise riski. Näiteks näitab riigireformi hetkeseis, et valitsemiskultuuri sisuline uuendamine võib kujuneda liiga raskeks. Alakasutatud on veel osa võimalusi, mida pakub tõsiasi, et valitsuse eesotsas on Keskerakond, näiteks riigi ja Tallinna koostöö võimalus linnastu arengu kiirendamiseks ja hea lähtekoht suurema arvu inimeste paremaks Eesti ellu sidumiseks. Edasine sõltub paljuski valitsuse ja ministrite suutlikkusest.
On tõenäoline, et enamiku inimeste heaolu on selle valitsuse ametiaja lõpuks varasemast suurem. Samal ajal on riskiks kujunenud nõrk suhtekorraldustugi, mille tõttu mõne reformi meediakajastus tekitab segadust ega sisenda just liiga suurt kindlustunnet.
Valitsuse lootusrikkast algusest on nüüdseks saanud paralleelpoliitikate elluviimise võime arendamine ja üha tugevamini tiksuva valimiskella saatel edasirühkimine. Muutuste korraldamise ja uute võimaluste parema kasutamise kõrval on vaja kujundada tulevikusõnumit ja viimistleda see avalikkust kõnetavaks. Kuidas nende ülesannetega toime tullakse, seda saavad valijad hinnata juba lähemal kahel aastal.
