Leivakartelli hoiatav näide
Kuid kartellilepe tähendaks seda, et meie kõik hakkame kaupade eest liiga palju maksma. Veel hullem: me peame hakkama üha viletsama kauba eest üha rohkem maksma.
Leivaliidu 18 liiget tulid nädalavahetusel kokku, analüüsisid turuolukorda ja jõudsid ühisele arusaamale, et vanaviisi enam ei saa – leiva hinda võib varsti 10–20 protsenti tõsta. Hinna-tõusu kutsuvat esile jahu kallinemine, kuigi jahu osatähtsus leiva hinnas jääb viiendiku piiridesse.
Riigiprokuratuur ja konkurentsiamet alustasid seepeale kriminaalmenetlust, et selgitada välja, kas leivaliidu liikmed sõlmisid konkurentsi kahjustava kokkuleppe.
Liidu juht Arnold Kimber väidab, et tegemist ei olnud kuritegeliku kokkuleppe, vaid turu-analüüsiga.
Kimber on tore mees ja võib-olla ta räägib õigust. Alatu oleks pagareid kurjategijaks nimetada enne, kui seda on teinud kohus.
Kimberi sõnul ei ole leiva hind viimastel aastatel tõusnud, hoolimata tootmiskulude suurenemisest, mille põhjustasid kütuse- ja elektriaktsiiside ning käibemaksu tõus.
Kimberil on õigus avaldada oma arvamust ükskõik millal ja kellele. Ühiskond lausa januneb samasuguste selgesõnaliste avalduste järele.
Kui leivatootjad teatavad paratamatust hinnatõusust pärast erialaliidu koosolekut, mõjub see ärritavalt, sest see paistab kartellikokkuleppena. Niimoodi justkui naerdakse välja avalik õigus- ja õiglustunne.
Miks sõime kartulikoori?
Kõik ettevõtjad otsivad euro tuleku ettekäändel hindade tõstmise võimalust. Üksnes konkurents hoiab neid tagasi. Kui ettevõtjad lepivad hinnas kokku, siis turumajandus ei toimi: meil ei ole võimalik konkurendi juurest paremat loota. Kui turumajandus ei toimi, siis me sõime 1990-ndate alguses kartulikoori täiesti ilmaasjata. Vähemalt me lubasime kartulikoori süüa.
Kuid võib-olla on siin tegemist samasuguse lihtsakoelisusega, millega mühakad nõuavad õi-gust nimetada asju karistamatult nn õigete nimedega: omasooiharat pedeks, mustanahalist neegriks ja venelast tiblaks.
Poliitilist korrektsust võib pidada silmakirjatsemiseks, kuid selle eiramine maksab palju.
Soome puidufirmad Stora Enso ja Metsäliitto pidid mullu tasuma kokku 51 miljoni euro ehk 800 miljoni krooni suuruse trahvi, sest tegelesid aastatel 1997–2004 konkurentsi piiramisega.
Eelmise aasta lõpus määras Saksamaa kartelliamet mainekatele kohvitootjatele Tschibo, Melitta ja Dallmeyr kokku 160 miljoni euro ehk 2,5 miljardi krooni suuruse trahvi, sest firmad olid alates 2000. aastast kokku leppinud, millal ja kui palju nad oma toodete hindu tõstavad.
Leivaliit nimetab oma missiooniks rukkileiva väsimatut propageerimist ja pagarite eri-alast täiendamist – hinnakujundus ei kuulu selle organisatsiooni pädevusse.
Tõenäoliselt lükkasid töösturid vana leivameistri Kimberi seekord lihtsalt tanki.
