Leivo vahetab sujuvalt ministreid

Kantsleritest kõige kaalukam nii otseses kui kaudses mõttes on kahtlemata Margus Leivo, kes hoidnud majandusministeeriumi püsti nüüd juba kuue ministri ajal.

Kantsler Leivo on hariduselt ehitusinsener, töötanud aastaid Eesti Kolhoosiehituse süsteemis ja olnud kolm aastat Põlva KEK-i juhataja ning pidanud EüE-s peainseneri ametit.

Nüüdki lööb agaralt kaasa abikaasa juhitava Põlva inseneride ametiliidu tegemistes. Inseneride liitude tähtsus Eestis hakkab tema sõnul lähiajal kasvama: "ülikool annab hariduse, kutsetunnistust tuleb aga tulevikus taotleda vastava ala ametiliidult, " selgitab ta.

Teravaimad elamused on Leivol meenutada aga maavanema ajast. "Vahepeal ei teadnud, kas ööseks võib üldse koju minna või mitte. Oli koguni kokku lepitud, et pärast esimest võõrvõimu esinemist raadios kogunevad kõik need maavanemad, kes veel saavad, nelja tunni pärast ühes Eesti linnas, mille nime kirjutas riigiminister Raivo Vare paberitükile. Nüüd võib öelda - see linn oli Märjamaa," meenutab ta augustiputshi karme päevi.

Kantsleriks hakkamine tähendas linna tagasi tulekut, mis Leivole enda sõnul kuigi vastuvõetav ei olnud. "Murdusin alles neljandal katsel," ütleb ta ja selgitab, et on Põlva elanikuks jäänud tänaseni. Tallinna linn pole Leivode peret suutnud seniajani sedavõrd võluda, et siia elama kolida. Perepea ütleb end tõeliselt puhkavat ainult kodukandis. Ja muidugi ka metsas jahil käies. Jaht ongi Leivo meelishuviala. "Ega laskmine polegi kõige tähtsam - jaht on 50 protsendi ulatuses õnnestunud juba siis, kui looma näed," leiab ta.

"Tunnen, et lastel oleks isa palju rohkem tarvis, kui selle töö kõrvalt pakkuda saan, mistõttu olen oma abikaasale suure tänu võlgu selle eest, et ta on suutnud praktiliselt üksinda igapäevaelu korras hoida," teeb ta kummarduse Leale, kellega sai kokku TPI-s sama eriala õppides ja kellega tal on kolm kooliealist last.

Iga ministriga natuke isemoodi

Majandusministeeriumi kantsler on üle elanud viis ministrit ja praegune on reas kuues. "Kõik ministrid on olnud omaette isiksused, pealegi on nad töötanud riigi erinevates arenguetappides," ei taha (või ei saa?) ta kellegi kohta pahasti öelda. Toomas Sildmäe aega meenutab kantsler kui hullumeelset käivitamiperioodi, sest kolmest eri ministeeriumist tuli moodustada üks. Toivo Jürgensoni ajal asi juba mõnevõrra stabiliseerus ja ka poliitiline surve ministeeriumile andis pisut järele. Nii sai rohkem tegeleda majanduspoliitikaga. Päevakorda tõusis riigiettevõtete katseldamine, nagu Leivo ütleb. Liina Tõnissoni perioodi kirjeldamisega on Leivo silmnähtavalt raskustes, kuid ühes on ta kindel: naisterahvas saab selles ametis hakkama küll. Kuid kuna ministriproua esindas hoopist teist poliitilise spektri serva, võttis ministeeriumil temaga harjumine rohkem aega. Andres Lipstokiga on Leivol head suhted juba varasemast, maavanema ajast, ja ka ministeeriumis koos töötades mõistsid mehed teineteist poolelt sõnalt.

Praegust majandusministrit Jaak Leimanni peab Leivo sobivaks nagu "rusikas silmaauku". Ta on olnud riigitööl varemgi ja omab varasemaid kogemusi ministrina, peale selle tegutsenud edukalt eraettevõtjana. Majanduseksperdi ja teadlasena on Leimann pikka aega jälginud Eesti majanduse arengut kõrvalt ja orienteerub selles kindlasti paremini kui mõni teine. Tal on palju mõistlikke ettepanekuid asjade paremaks korraldamiseks ja ta on vaba poliitilistest kammitsatest, ütleb kantsler, kel on enda sõnul uue ministriga vedanud. "Tahame olla talle toeks ideede realiseerimisel," lubab ta.

Majandusmistrite loetelust ei soovi kantsler välja jätta ka Arvo Niitenbergi, kes tema sõnul oli vaatamata oma väliseesti päritolule algusest peale omana vastu võetud. Tema osatähtsus Eesti energeetika arengus on Leivo hinnangul liiga vähe lahti räägitud. Eriti rõhutab ta Niitenbergi Paldiski tuumakompleksil tehtud suurt ja rasket tööd.

Kantsler lollusi ei luba

Vaatamata erinevate ministrite mõnevõrra erinevatele eelistustele on majandusministeerium kantsleri hinnangul jäänud truuks liberaalse turumajanduse põhimõtetele. Ta ei ütle, et selles ka kantsleri teeneid oleks, kuid mainib: "Ehkki ministeeriumi on sisse tulnud igasuguseid kirju, siis garanteerin, et ühtki lollust siit välja läinud ei ole." Nii on ta kindel, et kui tollide vajadus kunagi Eesti Vabariigis ka oli, siis nüüd on see aeg kindlasti ümber. "Maareformi tuleb kiirendada ja talud peavad hakkama ühinema," näeb ta põllumeeste probleemidele lahendust.

Kantsler tunnistab, et mitte kõik ministeeriumi abiga sündinud otsused ei ole olnud õiged. Suurimaks veaks peab ta suurettevõtete erastamist puhtpatriotismist kohalikele inimestele. Elu on näidanud, et see pole sugugi alati mõistlik olnud. "Täna pole Eestis ühtki näidet, kus välismaine kapital oleks ostnud mõne ettevõtte, selleks et see kinni panna. Küll on aga meil rida pankrotte," viitab ta Võhmas ja Orus hiljaaegu juhtunule ja lisab, et need kurvad näited ei jää kindlasti viimaseks. Kuid ta on ka seda meelt, et riik peaks suutma vältida sotsiaalseid katastroofe nõndamimetatud ühe tehase asulates. Igal juhul peaks seni, kui riik jalad alla saab, igati soodustama välisinvesteeringute sissetulekut.

Kantsler juhib ministeeriumi, mitte minister

Ministeeriumid on ellu kutsutud selleks, et ellu viia poliitilise valitsuse programmi. Kantsler peab kõrgeima riigiametnikuna aitama hoida järjepidevust siis, kui ministrid vahetuvad ja seda on Leivo koos oma kolme asekantsleriga ka suutnud. Ehkki ta möönab, et ametikoht on apoliitiline, on ta kindel, et mingil juhul ei hakka ta kunagi mõtlema sotsialistlikult. Järsu vasakpöörde korral ei saaks ta seda tööd lihtsalt edasi teha.

Kantsleri ülesanne on komplekteerida ministeerium selliselt, et oleks olemas vajalik intellektuaalne, tehniline ja rahaline kate. Enim teeb Leivole muret intellektuaalne külg, sest riigametnike palgaastmestik ei võimalda palgata oma ala parimaid asjatundjaid. Mujal maailmas on riigiametnike erasektorist madalama palga kompenseerimiseks mitmesugused soodustused, kuid Eesti riik pole rahapuudusel saanud veel avaliku teenistuse seadust selle täies mahus rakendada. Leivo hinnangul on asi kinni selles, et rahvuslik koguprodukt on liialt väike ja see peab oluliselt kasvama.

"Miks olen kantsleriks jäänud? - seda küsimust on Leivo esitanud endale enam kui üks kord. "Olnuks kogu see aeg üks majandusminister, poleks ma kindlasti vastu pidanud, aga see on olnud väga vaheldusrikas ja huvitav aeg," märgib ta. Viimast vahetust, kus ühe tõsise härrasmehe asemele tuli ministrikabinetti lihtsalt teine, peab kantsler eriti õnnestunuks, sest kõik toimus rahulikult, ilma liigsete emotsioonide ja segaduseta. Ta loodab, et järgminegi vahetus läheb sama libedalt.

SIRJE NIITRA

MARGUS LEIVO:

Räpina keskkool,

TPI ehituse eriala 1982,

EüE peainsener 1982-84,

Põlva KEK-i juhataja,

Põlva maavanem 1990-93,

5. aprillist 1993 majandusministeeriumi kantsler.