Lembit Peegel jahib elu parimat pilti
18. oktoobril saab kuuekümneseks Eesti Päevalehe vanameister Lembit Peegel, kelle nimetamist Eesti parimaks spordifotograafiks võib endale lubada ka kolleeg. Peegel on suurepärases vormis - tegi hiljuti head tööd Atlanta põrgukuumuses - ning loodab, et tema parim pilt on veel tegemata.
Spordifotograafiani jõudis Lembit Peegel läbi poksi, milles ta viiekümnendail Eesti kärbeskaallaste paremikku kuulus. Tehes vabrikus leivatööd, külastas Peegel aina sagedamini võistlusi ning veetis aina pikemaid öötunde pimikus.
Peegel pildistas siis ja pildistab täna muudki, oma esimese võidu Eesti - Soome fotograafide maavõistluselt sai ta õhtupimeduses tehtud linnapildiga (1969). Teine esikoht tuli 1988. aastal, kui rahvas juubeldas olümpiavõitja Erika Salumäed vastu võttes Raekoja platsil.
Millal Sa esimest korda sporti pildistasid?
1959. aastal, kui peeti Tallinna poksimeistrivõistlusi. Aga esimene pilt ilmus Spordilehes 1963. aasta 4. veebruaril, peal Juveelitehase suusameistrivõistlused. Siis saigi Spordilehe toonane fotograaf Isi Trapido korralduse mulle tööülesandeid pakkuma hakata.
Kuigi mind saadeti võistlustele, mille vastu teised huvi ei tundnud, tegin tööd naudinguga. Vahel juhtus, et tulles Spordilehte fotosid viimast, tuli tehasesse üle aia ronida - rikkusin distsipliini. öösiti magasin tihti tunni-paar, siis õpitu annab praegu tööd.
Ajaks, mil Sinust kutseline spordipiltnik sai, olid vähemalt noorema põlvkonna ajakirjanike jaoks juba Eesti selle ala parim.
Algul olin hõbedalihvija, siis tööriistalukksepp, 1977. aastast Automi instruktor-fotograaf ja 1987. aastast Maalehe fotograaf. Spordilehte jõudsin alles 1989, Päevalehte 1993.
Kuni ma tahtnuks Spordilehte minna, mind ei võetud, hiljem ei tahtnud ise. Mind kutsuti 1977. aastal mittekoosseisuliseks, ei saanuks palka, vaid üksnes honorari. See olnuks enesetapp. Võib-olla peangi tänu tollasele keeldumisele tänini vastu.
Oli Sul spordifotograafide seas eeskujusid?
Gunnar Vaidla kindlasti, tal olid tippvormi päevil erakordselt head võttenurgad. õppida võisin ka mõnelt Moskva mehelt, kuid nemad olid eelisolukorras - pääsesid tippvõistlustele. Minu laeks olid kaua üleliidulised maanoorte mängud, mõned Tallinnas toimunud rahvusvahelised turniirid. Alles kaheksakümnendate keskel hakkasin N. Liidus toimuvatele suurematele võistlustele pääsema. Olin siis juba viiekümnene.
Millised on Su lemmikspordialad?
Suured alad nagu kergejõustik või jalg- ja korvpall lihtsalt peavad meeldima, lisaks armastan ilusaid alasid - iluvõimlemist ja -uisutamist.
Töötan meelsasti kõigil aladel, kui näen, et kirjutajale on selge, mida ta mult ootab. Võitja leian isegi üles, aga staadionil sünnib veel midagi. Võib-olla suudaksin selle veel midagi üksnes piltidega edasi anda, aga päevalehetöötajal pole seeriate tegemiseks lihtsalt avaldamisruumi.
Kas on sportlasi, kelle pildistamist eelistad?
Ilusaid inimesi on tore pildistada - näiteks kui näen, et naine tahab naine olla. Pildid, millel ilusa naise nägu pingutuses moondub, peidan ära.
Kuulsusi jahib iga fotograaf - Paul Kerese, Carl Lewise, Erika Salumäe, Michael Johnsoni või Jüri Tamme pildistamine tähendab eneseteostust. Isegi siis, kui nad liiguvad väljaspool võistlusvälja.
Millest Sa unistad?
Autost või muust maisest varast pole ma suuremat pidanud, raha on läinud fototarvetele. Unistan maksimaalselt headest töövahenditest.
Mõni unistus on juba mitmekordselt täitunud. Kas võinuks ma aastate eest loota, et töötan kolmel olümpial! Kui esialgu tundsin end suurvõistlustel kohmetuna, siis täna liigun seal nagu kala vees - ei häiri mind kisa, ei trügimine.
Tahaks, et võistlustel ei eelistataks suuri riike väiksematele, et tööks eraldatavad positsioonid oleks võrdsed. Tean ju, et siis ei jääks ma maailmatippudele alla. Atlantas võitlesin end viievõistluse finishis ameeriklasi kuradile saates heale positsioonile - vaadake olümpiaraamatust, milline pilt sündis!
Su parim pilt?
Ei oska nõnda hinnata. Nagu lapsed vanemaile, on kõik head pildid tegijale omamoodi kallid. Loodan, et mu parim pilt on veel tegemata.
GUNNAR PRESS
