Jah, niisugune stereotüüp tõesti on. Ma ei oska öelda, sattusin sellesse ametisse hoopis teistel põhjustel – teisi näitama, teistest rääkima. Mulle meeldib see rohkem kui endast rääkimine. Võib-olla ma olen tagasihoidlik tüüp. Küll on neid kohti, kus ma ennast välja elan! Ja mitte ainult suusareportaaži tehes.

•• Mida sa oma töö juures kõige rohkem armastad?

Seda, et kõik on ettearvamatu. Ju minus on siis selline seiklusvaim sees, mis naudib seda. Aga kõige alus on spordihuvi – kui sul seda enam ei ole, siis tuleb see amet maha panna.

•• Kas sinu enda spordiarmastus sai alguse lapsepõlvest?

Ma kasvasin Rakvere linnas, kus elasin Pagusoo lähedal, väga lähedal nii koolile kui ka turuplatsile. Sealsamas olid ka kõik palliplatsid, kus möödus suures osas minu lapsepõlv. Vutti tagusin eneseunustuseni, haigeks-jäämiseni.

•• Nii et jalgpall oli see, mis tõi ka sind spordi juurde – mitte suusatamine?

Minu meelest on lausa elementaarne, et kõik poisid peavad jalkat mängima. Jalgpall on sportlikkuse mõõt, mäng, mis paneb aluse väga paljudele spordialadele, kas nad siis seda tahavad või ei. Hoovijalgpallist saavad nii paljud asjad alguse – tuline kahju, et aegade jooksul on võimalusi selle mängimiseks nii palju vähemaks jäänud.

•• Kas sind torgiti ka kodus tagant sporti tegema?

Isa tahtis minust muusikut teha, see oli tema kirg, ta ise laulis usinalt. Muusikakooli ma viiuli erialal ka ära lõpetasin, aga seal oli see paha lugu, et kooli ja muusikakooli vahele jäi staadion. See sai muusikaõppele saatuslikuks. Ei ema ega isa polnud spordiga vähimalgi määral kokku puutunud. Nad lootsid, et küllap see poisi hullus ükskord üle läheb.

•• Aga ei läinud – läks hoopis veel hullemaks?

Jah, tee sporti kulges läbi jalgpalli. Sel ajal olid veel legendaarsed Eesti jalgpallurid, keda kõik teadsid ja tundsid, nagu Raul Nell või Karl Kollo. Nemad olid suured tegijad. Väikeste poiste soovunelmad hõljuvad ikka selle juures, et olla nagu nende iidolid. Mina olin rohkem väravavahi rollis, seega tuli olla Lev Jašin, soni peas, nagu see tollal käis. Hiljem selgus, et mul olid ka küllalt kiired jalad, siis oli lõbusam väravaid lüüa. Aga ma võtsin ka väravavahi tööd täie kirega, kohusetundliku inimesena ei tahtnud ma palju palle väravasse lasta.

Kuid siis hakkas asi natuke teise suunda minema – selgus, et jalgpall pole väga eestlaste ala. See oli just seesama aeg, kus mul tuli kuskile elus pöörata, valikuid teha. Olin umbes 13–14-aastane. Rakvere oli kahe suure kooliga linn – eesti kool ja vene kool, mis ütleb väga palju selle kohta, milline vastasseis igal pool valitses. Kui oled platsil nobe, saad suhteliselt palju tagantpoolt tampida. Sealt jalgadesse saada pole just kõige meeldivam ja nii ma siis sattusingi jooksu juurde. Tegelesin keskmaadistantsidega, flirtisin ka orienteerumisega, kus tulin 1967. aastal noortemeistriks, aga hiljem jäi see tagaplaanile. Jäin staadioni peale jooksma. Minu 1500 meetri aeg oli 3.54 – praegugi võiks Eestis veel sellise ajaga nobedalt lipata.

•• Kas sa kooli lõpetades siis ei mõelnud, et tahaksidki päriselt sportlaseks saada? Otsustasid ülikooli minna, matemaatikat õppima?

Need asjad ei välista ju teineteist. Eks igaüks loodab sporti tehes, et jõuab kuhugi – 18-aastasel inimesel pole selget pilti, kuhu ta tegelikult välja jõuab. Ikka unistad, ja see on tore. Mina mõtlesin tõsimeelselt, et harjutan tõsiselt ja vaatan, mis saab. Samal ajal tundus matemaatika kõigi aegade algus ja ots olema. See on aus teadus, kus maksab ainult loogika, teadmised.

•• Lõpetasid matemaatikateaduskonna, kuid tööle hakkasid ikkagi spordi valdkonnas?

Jah, spordifüsioloogia kateeder oli see, kes noore mehe enda juurde võttis. Olin ju spordiga seotud ja seeläbi omainimene, kuid samas püüdsin ikkagi rakendada matemaatikateadmisi erineval moel. Tegelesin spordimatemaatikaga, nagu näiteks spordimetroloogia ehk mõõtmised spordis. Teoreetilisest matemaatikast kaldusin kõrvale, aga eks oli mu diplomi peal erialana kirjas samuti rakendusmatemaatika. Sattusin nooreks õppejõuks, sain ainet oma käe järgi kujundada. See oli väga põnev aeg.

•• Kuid ajakirjanduse poole sind tollal ei tõmmanud?

Ei, mind tõmbas teaduse liin, ajakirjanduse poole ei olnud mul vähimatki tõmmet. Tont seda teab, kuidas elu oleks läinud, kui ma poleks juhuslikult mikrofoni juurde sattunud. Töötasin Tartu maratoni infopealikuna, kui hakkasin alguses raadiole väikseid ülevaateid tegema. Siis pani Gunnar Hololei mulle nii-öelda käe peale. Tema andis mulle palju võimalusi, aitas mind. Maratoniks tuli käivitada telekampaania, kus ei saanud kuidagi muudmoodi, kui et pidin seda ise tegema. Nii ta läks. Andsin kuradile näpu ja see võttis kohe kõik koos saba ja sarvedega.

•• Rääkisime sellest, mida sa selle töö juures kõige rohkem armastad. Kuid mis on sinu jaoks kõige raskem?

Ikka seesama, et kõik on ettearvamatu. Sa pead olema valmis kõigeks. See on niisugune töö, kus kehtib ainult see, mis sa teed siin ja praegu. Nagu sportlane, pead ka sina olema selle sees täpselt sellel hetkel – sul ei ole stsenaariumit ees. Minu käest on palju küsitud, kui palju on võimalik reportaaži tehes taustmaterjali kasutada. Tegelikult seda lihtsalt alati ei jõua teha, see on vahel võimatu. Mul on tihti valmistatud ette märksõnad, millest või kellest rääkida, aga vahel on nii, et ülekanne lõppeb ära ja ma ei ole jõudnud sellele pilkugi pöörata.

•• Kui raske on eetri täitmine – et ei tekiks mingit tobedat vaikushetke?

Ei, see küll raske ei ole. Ikka leiad puutepunkte, mis sellest või teisest asjast rääkida. Ma küll mõtlesin, et suusatamisest täna ei räägi, aga näiteks ühisstardi puhul on ju nii, et tükk aega ei juhtu midagi konkreetset, millest rääkida, kõik on alles lõpus. Eks elu jooksul on seda taustinfot nii palju pähe kogunenud, mida kasutada ja millega ruumi täita, et see ei ole probleem.

•• Kuidas siis suusatamisest ei räägi?! See on ju see, mille kaudu sa jõuad terve talve jooksul igal nädalavahetusel kõikide eestlaste kodudesse. Ma eeldan, et sinu jaoks ei ole see lihtsalt tööots – see on ala, mida sa kõige rohkem armastad?

Noh… eks vist jah. Aga tuleb tunnistada, et ma olen väga suure rõõmuga teinud ka paljusid teisi asju. 2004. aastast peale näiteks kajastanud sõudmist, kus me pole sellest ajast peale tiitlivõistlustel medalita jäänud. Samuti võrkpalli, pikka aega ka korvpalli. Kuigi muidugi, kõige parema meelega ikka suusatamist.

•• Miks? Ise sa pole ju sportlasena suur suusamees olnud?

Juhtus nii. Ma pole tõesti suusatajana midagi korda saatnud. Olen selleks ehk liiga laisk, mulle see suuskade ettevalmistamine ei meeldi. Eks ma Tartu maratoni kaudu sattusin suusatamise juurde ja nii ongi jäänud see ala. Kuigi mõtlen, et nii nagu iga poiss peaks vutti mängima, nii peaks iga spordireporter jalgpalli kommenteerima.

•• Jalgpalli kommenteerimine on sinu jaoks täiesti uus asi?

Loomulikult, jah, monitorreportaažina.

•• Kui erinev see on suusatamise vahendamisest?

Reportaaži rütm on hoopis teine. Näiteks võrkpall on väga determineeritud rütmiga: võistkond paneb palli mängu, siis läheb 10, 20, 30 sekundit, enne kui punktini jõutakse. Kossus on see edasi-tagasirütm natuke pikem, käsipallis veel pikem, aga ikkagi küllalt selgelt määratletud. Suusatamise eraldistardis juhtub iga 30 sekundi tagant midagi. Aga jalka on täiesti erinev – see on määramatu, ettearvamatu. Jalgpall on nii suurte võimalustega mäng ja see rütmi tabamine on hoopis teistsugune kui teiste alade puhul. Aga vutt on iseenesest nii nauditav spordiala, et see kütab su üles. Üks mäng ei sarnane teisega.

•• Mis pakub sulle kõige suuremat rõõmu – kas medalivõitude juures olemine?

Jah, vahendada omade saavutusi – sellega ei saa midagi võrrelda. Mis tahes teised hetked kahvatuvad selle kõrval, kui saad omadele kaasa elada. Mul on olnud õnne, et olen elanud sellisel ajal.

•• Samal ajal on kaotusvalu vahendamine kindlasti eriti piinarikas?

Ma olen eluaeg spordi sees elanud. Kaotus ei ole minu jaoks võõras teema, see ei ole katastroof. See on ju ainult sport, sõbrad, saagem aru. Kui sportlase jaoks on tagasilöök, siis see on muidugi dramaatiline, aga kas maksab halvasti öelda? Varblase lend on varblase lend, see ei ole ööbiku oma. Inimesel ja inimesel on ka vahe. Ega sportlane pole süüdi, kui ta on teinud oma parima, aga keegi teine on temast üle. Andrus Veerpalusid ja Kristina Šmigun-Vähisid sünnib kogu maailmas vähe. Need on haruldased anded ja jumal tänatud, et nad sattusid suusatamisse.

Muidugi on väga valusaid hetki. Näiteks seesama juhtum Eveli Sauega tänavuselt taliolümpialt, kui ma olin intervjueerija. Eveli on mulle väga vana tuttav. Nägin, kuidas ta tuli rajalt nuttes... (Mõtleb pikalt.) Keegi ei tea seda, kui kaua seal temaga saime sügavalt silma vaadata ja mõelda. Samal ajal oli seal koridoris korrapidaja, kes juba tagant torkis: aeg on läbi, palun liikuge edasi. Õnneks sai ta aru, mis seis on. Mina olin juba valmis oma ametis halvasti töötama ja Evelile ütlema, et mine. Küsisin siiski, et oled sa valmis rääkima, tema oli selleks hetkeks juba nii palju rahunenud, et oli valmis. Pisarad olid tal küll silmis, aga ta oli hoopis teine inimene kui see, kes rajalt tuli. Ta rääkis asjalikku juttu ja see näitas ka tema suurust. Ta on võitleja, see oli valus kaotus ja ta näitas seda välja. Kas see on parem, kui inimene tuleb eelviimase kohaga ja naerab? Ma üritan alati parimat, aga usu, see oli minu jaoks ka üpris sant hetk ja otsustamiseks oli väga vähe aega.

•• Eestlane ei ole ju emotsionaalne inimene, võib-olla siis leitaksegi, et pisaraid on kohatu näidata. Samal ajal, sport on üks neid väheseid asju, kus eestlane end rahva hulgaski täiega välja elab.

Ma olin aastaid tagasi Falunis Rootsis suusamängudel. Seal olid vahvad ajakirjanike õhtud. Kord sattusin ühte lauda koos rootslase, šveitslase, itaallase ja ühe tšehhiga. Ma tutvustasin ennast. Kui itaallane kuulis, et ma olen Eestist, siis ta ütles: jaa, see on üks metsik rahvas. Ta seletas, et oli olnud Lahtis suusavõistlustel eestlaste kõrval kommentaatoriboksis ja et küll need olid metsikult kaasa elanud ja karjunud – ja seda kõike veel suusavõistlusel! Mulle tuli see olukord meelde, andsin talle kätt ja ütlesin, et mina see olin, kes su rahu rikkus. Itaallased on vutile tulised kaasaelajad, aga neile oli võõras, et keegi suusatamisele niimoodi võib reageerida. Järelikult – metsik rahvas.

•• Kui ebameeldiv on kuulda või lugeda kõiki negatiivseid kommentaare ja kriitikat, mis spordireporterite kohta tehakse?

Ma olen sellest east väljas, et arvaksin, nagu igaüks peaks igaühele meeldima. Kõigile ei olegi võimalik meeldida. Kindlasti on üks selts inimesi, kellele mitte keegi ei meeldi – kes elatuvadki teiste kritiseerimisest. See on töö, kus sa tegelikult püüdled ideaalse soorituse poole iga jumala kord, aga kas on üldse olemas sellist tööd, kus kõik on ideaalne? Alati võib kõige üle vaielda – rõhuasetus võiks olla teine, sõnade valik... See on kommentaatori selle hetke tõekspidamine – võib-olla kahe tunni pärast mõtleks ta teistmoodi. See kõik on hetke otsustamise küsimus. Muidugi, sport on ju see ala, kus kõik on asjatundjad. Vaata kui hea oleks olla matemaatik! (Naerab.)

Sa oled nii kaua olnud spordi sees – mida peaks sinu arvates Eesti spordis tegema, et meil ikka talente peale kasvaks?

Minu arust on küsimus selles, et kui on eestvedajaid maakohtades üle Eesti, siis õitseb ka siinne sport. Ma ei räägigi korüfeedest – kuigi, kui Võrus poleks Laur Lukinit, siis ei tea, kas meil üldse oleks suusatajaid, või kui meil poleks Aivar Pohlakut, siis mis seisus oleks jalgpall –, aga ma pean silmas just õpetajaid ja treenereid, nemad on selle asja käivitav mootor. Mul olid koolis suurepärased õpetajad, näiteks vene keele õpetaja kogus poisid kokku, tegi meile võrkpallitrenni ja tiirutasime koos rajooni noortevõistlustel. Ta ei olnud kehalise kasvatuse õpetaja! Samamoodi ajalooõpetaja, kellega me tegime jalgpallimeeskonna. See näitas nende inimeste suurust ja sügavat huvi spordi vastu. Niisugused inimesed hoiavadki sporti ülal. Nende olemasolu on tähtis. See, kui Eesti mõnel aastal tiitlivõistlustelt medalit ei saa – tont temaga! Aga kui selliste inimeste sekka tuleb auk, siis tekib probleem.

•• Kas sportlaste kõrval tuleks mõelda ka uute spordireporterite väljakoolitamise peale – et sul oleks mantlipärija?

Olen isegi mõelnud selle peale – miks mitte panna väikest kooli kokku, see oleks vahva. Kuid praegu nigelates oludes on asi keerulisem. Pealegi, ma ei usu, et see oleks amet, kuhu nii väga tormi joostakse.

Iseküsimus on see, kuidas saab spordikommentaatoriks õppida. Ajakirjanikuks saab ja peabki õppima, aga spordireporteriks... Mina olen elanud terve elu ühes või teises rollis spordi sees, see on suurepärane ettevalmistus selleks tööks. Peaaegu et parim, mis võib olla. Aga mul on olnud ka head kolleegid, kellelt õppida. Mul on tegelikult jubedalt vedanud. Ka selles mõttes, et ma pole kunagi pidanud midagi vastu tahtmist tegema.

•• Sa teed ka ise sporti?

Tunnen sellest suurt rahuldust, kui saan kolm kuni viis korda nädalas joosta, palli mängida, ratast sõita või suusatada. Kibelen juba hirmsasti rannavollet mängima. Tänagi tegin tund ja kakskümmend minutit jooksu. Ma ei tea, kas sporditegemine just aastaid juurde annab, aga igal juhul annab see aastatele elu juurde. Hea füüsis ja tervis on äärmiselt olulised.

Eluloolist

Lembitu Kuuse

ETV spordireporter

•• Sünniaeg: 11. september 1950

•• Haridus: Rakvere 1. keskkool, Tartu riiklik ülikool, matemaatikateaduskond

•• Töö: TRÜ spordifüsioloogia kateeder (1974–1988), ETV (alates 1988)