Lennukil kehtib kuiv seadus
Kui reisiparvlaev Estonia 1994. aasta sügisel põhja läks, süüdistati esimeste emotsioonide tuhinas laeva meeskonda. See olnud eesotsas kapteniga lohakas, mõne kohtumõistja hinnangul koguni purjus. Hilisema uurimise käigus sai selgeks, et katastroofi põhjused olid hoopis mujal.
Andku lugeja mulle andeks see räige meenutus, kuid just selline paralleel turgatas pähe, lugedes näiteks Eesti suurimas internetiväravas Delfi mõ-ningaid kommentaare, mis järgnesid uudisele ümbermaailmapurjeka Lennuk grootpoomi purunemise kohta jaanuari alguses Brasiilia rannavetes. "Kapten purjus," "meestel pohhui", "kahju, et nad põhja ei läinud", kõlas anonüümsete vaimuhiiglaste hinnang meeskonna tegevusele.
Alkoholist purjekal
Ajakirjanikuna kõnealuse projekti ettevalmistustöödega kursis olnuna ja äsja Rio de Janeiros Lennuki meeskonnaga kohtununa söandan kinnitada, et kurikuulus poom ei purunenud kapteni või mõne teise meeskonnaliikme purjus pea või "pohhuismi" tõttu, vaid hoopis harjumatute ilmastikuolude ja vahis olnud madruse kogemustenappuse pärast. Miks mõnel meeskonnaliikmel kogemusi napib, on kindlasti omaette jutt. Kindel on aga see, et need mehed kompenseerivad oma purjetamisalaste kogemuste nappuse praeguste reisikirjade ja tulevaste raamatutega, aidates nii kaugeid maid ja meresid tuhandetele kaasaelajatele kodumaal lähemale tuua.
Lennukil valitseb merel olles kuiv seadus ning täiskarsklasest kapten on meeskonnaliikmetele parim eeskuju. Kui mõnele aastavahetuse-eelsele EMT kurikuulsa autoloosimisshow vaatajale jäi ehk teleintervjuust vastupidine mulje, siis neile selgituseks niipalju, et satelliittelefon on tugev helimoonutaja, teksti edastamisel tekkivatest mitmesekundilistest ja seetõttu kahepoolset kiirkommunikatsiooni oluliselt raskendavatest viitpausidest kõnelemata.
Sadamates on Lennuki rezhiim mõne-võrra pehmem, kellelgi pole keelatud rutiinsele pakisupile restoranipraest, paarist õllest või mõnest kohalikust vägijoogist vaheldust otsida. Ometi panevad ka sadamates paljud kainet pead nõudvad toimetused (vahikorrad, hooldetööd, varude täiendamine, suhtlemine kohalike võimude, väliseestlastega jne) maistele lõbudele selge piiri. Kes oma rikutuse piires kõigis viinaviga näeb, see üritagu korraks ise kainelt arutleda: miks jamada mitu aastat laevaehitusega, otsida toetajaid, loobuda pikaks ajaks perekonnast ja igapäevastest harjumustest, kui käraka manu pääseb ka palju lihtsamalt, kell viis pärast tööd ümber nurga asuvas kõrtsis?
Kes vähegi kaasaegse meresõiduga kursis, teab, et ümbermaailmareis Lennuki-suurusel alusel 7-liikmelise meeskonnaga pole eriline kangelastegu. Seilatakse ju ümber maakera ka üksipäini ning üsna kummalistel alustel. See aga ei tähenda, et Lennuki projekti saaks võrrelda lõbusõiduga. Novembrikuises tormis Läänemerel külmetada ja jaanuaris ekvatoriaalvetes nädalate kaupa haududa on kõike muud kui mõnus.
"Pohhuismist" ja lõbust
Eesti meeste ümbermaailmareis on raskete katsumuste ja helgete elamustega vürtsitatud kahepoolne enesetõestus. Meeskond tõestab endale, et hea tahtmise korral suudetakse teoks teha oma lapsepõlveunistused. Eestile tõestatakse aga, et oleme mereriik, et Eestis ehitatud laev Eesti meeskonnaga teeb saatuse tahtel alles praegu seda, millega teised mereriigid tulid toime juba palju aastaid tagasi.
Mõned vastukajad Lennuki grootpoomi purunemisele sisaldasid kahjuks rumalust ja pahatahtlikkust. Täpselt nagu Estonia puhul. Eelarvamused on järelikult visad kaduma.
