LEO KUNNAS: Eesti 2007: Pyrrhose võit

 (845)
                 

Aprilli lõpus ja mai alguses pronkssõduri teisaldamisega seoses toimunu oli Eesti siseelus kahtlemata lõppeva aasta kõige olulisem sündmus.

Seepärast on kohane teha kokkuvõte ning analüüsida, mida on võidetud, mida kaotatud, miks kõik nii läks ning millised on õppetunnid edaspidiseks.

Miks õnnestus Eestis aastail 1990–1994 sõjalist konflikti vältida? Kas lähitulevikus on relvastatud sisekonflikt võimalik? Kas aprillisündmused suurendasid selle toimumise tõenäosust? Nende küsimuste lahtimõtestamisel on võtmetähtsus toimunu mõistmisel ja hindamisel. 

Kui pärast rahvuskonflikte ja kodusõdu on Horvaatias, Bosnias, Kosovos, Armeenias, AserbaidÏaanis, Gruusias ja mujalgi inimestelt küsitud, kuidas sõda alguse sai, on kuuldud üsna sarnaseid vastuseid: “me elasime aastakümneid rahumeelselt ja sõbralikult koos”, “mitte keegi ei tahtnud sõda”, “keegi ei oodanud sõda, “sõjaks polnud mingit erilist põhjust”.

Ometi need sõjad puhkesid. Konfliktidesse takerdunud riikide areng peatus aastakümneteks ning mitmed neist on siiamaani piirkonna vaeseimad.

Baltikum oli ses suhtes erand. Eesti saavutus oli veelgi erandlikum: taastasime iseseisvuse ilma ühegi ohvrita.


Konfliktidest hoiduti


Tegin need sündmused kaasa kaitseliidu liikmena: alustasin rühmapealikuna ning lõpetasin maleva staabiülemana. Tõenäosus, et Eestis tekib relvastatud konflikt, oli väga suur vähemalt kolmel korral: 1990. aasta mais ning 1991. aasta jaanuaris ja augustis. Kuni Vene vägede lahkumiseni 1994. aasta augustis oli veel mitu ohtlikku olukorda, mil oldi sõjalisest konfliktist mõne sammu kaugusel.

Tähelepanuväärne on, et otsustavatel momentidel ei kiirustanud ükski osapool – ei kohalikud ega mujalt kohale toodud Nõukogude või Vene väeosad, kaitseliit või hiljem ka kaitsevägi, isegi mitte Interrinne – konflikti eskaleerima. Mitte keegi – ei eestlased, venelased ega muudest Eestis elavatest rahvustest inimesed – ei kiirustanud päästikule vajutama. Toonastele Eesti valitsustele võib mõndagi ette heita, kuid mitte seda, et nad oleksid omalt poolt astunud samme konflikti eskaleerimiseks. Külmad pead ja külmad südamed on meile andnud Eesti Vabariigi sellisena, nagu see praegu on. Tänu sellele on Eesti võrreldes näiteks Bosnia, Gruusia või Moldovaga üsna teistmoodi riik.

Lähiajaloos on olemas hoiatav näide ühe monumendi rollist etnilise vägivalla puhkemisel. 1989. aastal, Kosovo Polje lahingu 600. aastapäeval, pidas Jugoslaavia juht Slobodan Miloševic mälestusmärgi juures kõne, milles ta muu hulgas ütles, et tegevat kõik, et Kosovos ei pekstaks enam serblasi. See ülesastumine valas pikalt vindunud konfliktis õli tulle: serblasi mõne aja pärast enam üksnes ei pekstud, vaid hakati ka tapma. Ning serblased hakkasid tapma Kosovo albaanlasi. Tagajärjeks oli Kosovo sõda.


Pikk vigadeahel


Pronkssõdur pole paraku esimene Eesti monument, mille teisaldamise või kõrvaldamisega on kaasnenud vägivald. Vigadeahela algus, mis viis pronkssõduri teisaldamiseni, peitub Lihula mälestusmärgi mahavõtmises kolm aastat varem.

Selle põhjustas omakorda ametivõimude suutmatus rääkida monumendi rajajatega läbi, millisel kujul on võimalik ja sobilik Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud eestlastele mälestusmärk püstitada. Selle monumendi rajanud rahvuslased ja Lihula elanikud olid esimesed, kelle vastu ametlik Eesti pärast iseseisvuse taastamist vägivalda kasutas. Järgnes rahvuslaste ootuspärane protest ning selle tagajärjel omakorda kähmlused pronkssõduri juures. Konfliktide teke ja eskaleerumine ei ole kunagi ühe vea või valearvestuse tulemus, vaid jada – pealtnäha väikeste valeotsuste tagajärg.

Kuid suureks tegi pronkssõduri ja selle ümber toimunu alles muutumine valimisvõitluse objektiks. Sellega aidati kaasa konflikti eskaleerumisele, ise mõnikord aru andmata, mida tehakse ning milleni see võiks viia. Külmade peade ja külmade südamete aeg oli Eestis otsa saanud.

Eri eluperioodidel on mul olnud mitukümmend vene rahvusest sõpra ja lähedast tuttavat. Mitte ühegagi neist pole ma kunagi jõudnud konsensusele, kuidas Teisest maailmasõjast aru saada. Selles küsimuses pole võimalik selgitada, veenda ega teha kompromisse. Neile see oli, on ja jääb Suureks Isamaasõjaks, mille käigus Nõukogude väed väga suurte kaotuste hinnaga purustasid fašismi ja vabastasid pool Euroopat. Võib isegi öelda, et ajapikku on see käsitus muutunud lausa Vene tsivilisatsiooni kõige kandvamaks alustalaks ja rahvusliku uhkuse sümboliks.

Paratamatult käsitavad eri riigid samu ajaloosündmusi erinevalt, kuid näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa suudavad praegu sellegipoolest rahumeelselt koos eksisteerida. See on kontekst, milles pronkssõdurit ja selle ümber toimunut pidanuks käsitlema, et teha külmi, kaalutletud ja kaugemasse tulevikku suunatud, mitte emotsioonidest või hetke näivast poliitilisest kasust lähtuvaid otsuseid.


Euroopa läbikukkujate seas


Kui keegi peab aprillisündmusi võiduks, olen sellega nõus: see on kahtlemata võit, et konflikt ei eskaleerunud relvastatud vägivallani. Seni kui kõik püsib sõnade, rusikate, kivide ja kumminuiade tasemel, on võimalik mis tahes konflikti tagasi pöörata, de-eskaleerida. Pärast seda, kui esimesed lasud on tehtud – sõltumata sellest, kes ja mis põhjusel tule avas –, omandab vägivald ja selle eskaleerumine oma iseseisva, osalejate tahtest ja otsustest paljuski sõltumatu loogika ning seda on väga raske, kui mitte võimatu peatada.

Relvastatud sisekonfliktini jõudmiseks on tegelikult vaja uskumatult vähe. Selleks ei ole vaja elanikkonna enamust ega rahva tahet. IRA-s (Põhja-Iiri terroriorganisatsioon) pole kunagi olnud üle 200 liikme ning väidetakse, et ETA-s (baski terroriorganisatsioon) on neid kõigest umbes 50. Ometi on mõlemad organisatsioonid suutnud aastakümneid ülal hoida madala intensiivsusega relvakonflikte. Vaja on vaid paari fanaatilist juhti, gruppi pühendunud liikmeid ja piisavalt tugevat motiivi või motiivide summat.

Kas Eestis on motiive selliste vastandlike jõudude tekkeks? Eesti on oma inimarengult Euroopa läbikukkujate hulgas. Keskmine eluiga on lühike, eriti meestel. HIV-positiivsete elanike suhtarvult oleme Euroopa Liidus esikohal. Narkomaania levib ning alkoholism on olnud aastakümneid probleem. Elanike arv väheneb.

Kuulume pigem suure kui väikese varandusliku ebavõrdsusega riikide hulka. Pole võimalik rajada ühiskonda, kus kõik oleksid rikkad ning sotsiaalne ebavõrdsus puuduks. Küsimus on lihtsalt selles, kus on piir, mida elanikkond on valmis taluma. Vaene eesti rahvusest maainimene, kes elab Põlva- või Jõgevamaal allpool ametlikku vaesuspiiri, lepib sellega ega võta seda riigipoolse rõhumisena. Kuid Narvas töötuks jääv vene rahvusest tekstiilivabrikutööline ei pruugi nii mõelda, vaid võib käsitada oma vaesust rahvusliku ebaõiglusena. Sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid võivad omandada terava rahvusliku värvingu, kui neid soovitakse nii näha.


Assimileerimise ohud


Kui rääkida keelest ja haridusest, siis vaevalt kahtleb keegi eesti keele kui riigikeele staatuses. Samal ajal sätestab meie põhiseadus, et vähemusrahvustel on õigus omakeelsele asjaajamisele piirkondades, kus nad on enamuses. Kui meenutame Karl Vaino aega, siis tekitas just sunnitud venestamispoliitika, seda eriti hariduses, eestlastes kõige rohkem paksu verd. Seetõttu ei tasuks imestada, kui eestikeelse õppe osakaalu tõstmist venekeelsetes koolides võidakse käsitada mitte integratsiooni, vaid assimilatsioonina. Ning venekeelse kõrgharidusega on asi veel lihtsam: kui me ei pea vajalikuks seda anda, omandavad soovijad selle Venemaal.

Sama lugu on meedia ja teavitamisega: kui meie ise ei tee seda sihtgrupile vastuvõetaval viisil (näiteks Eesti ametlikul venekeelsel telekanalil), ei teki selle pärast infovaakumit, tühiku täidavad Venemaa infokanalid.

Üks Teise maailmasõja tulemeid, millele ei ole pööratud piisavalt tähelepanu, oli see, et kolm meie neljast ajaloolisest rahvusvähemusest – Eesti sakslased, rootslased ja juudid – lakkasid sisuliselt olemast. Nõukogude aeg pärandas aga meile põhjalikult muutunud rahvusliku koosseisuga riigi – see on tegelikkus, millesse tuleks suhtuda kui paratamatusse.

21. sajandil jääb suurimaks Eesti ühiskonna ees seisvaks proovikiviks Eestist  stabiilse mitmerahvuselise kodanikkonnaga riigi kujundamine. Eestis ei tohiks sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse probleemid domineerida ega omandada rahvuslikku värvingut. On selge, et praeguse õhukese riigi poliitikaga ei suudeta selle proovikiviga hakkama saada. Tugeva ja stabiilse riigi ülesehitamine on palju pika-ajalisem ülesanne kui üks, kaks või kolm valimisperioodi ning siin ei saa Eesti riik endale uusi Pyrrhose võite enam lubada.

Vastasel korral võime Euroopa viie jõukama riigi hulka jõudmise asemel lõpetada hoopiski relvastatud sisekonfliktiga, mis aga, kui tahes väheintensiivne see ka poleks, võimendaks mitmekordselt kõiki meie majanduslikke, sotsiaalseid ja rahvuslikke probleeme. See paiskaks Eesti Euroopa vaeseimate riikide hulka. Relvastatud sisekonflikt eskaleerub kergesti sõjaliseks konfliktiks, mis seaks tõsisesse ohtu Eesti Vabariigi ja eesti rahvuse eksistentsi. 

Pyrrhose võidu mõiste tuleneb Kreeka linnriigi Epeirose kuninga Pyrrhose sõnadest pärast eriti kaotusterohket Ausculumi (279 eKr) lahingut: “Veel üks selline võit, ja ma olen kadunud.”

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Registreeritud (0) Anonüümne (845)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare