LEO KUNNAS: Eesti kui A-grupi potentsiaalne konfliktikolle

 (183)
                 
LEO KUNNAS: Eesti kui A-grupi potentsiaalne konfliktikolle
Janek Maat

Kuivõrd ennustatavad on tulevikusündmused? Kas näiteks 1929. aasta septembris oleks osatud ennustada, et kümne aasta pärast puhkeb Teine maailmasõda? Oli ju siis vaid aasta tagasi sõlmitud Briandi-Kelloggi pakt, mis pidi keelustama igaveseks agressiooni kui rahvusvahelise poliitika vahendi. Kas 1981. aasta augustis, sügaval Brežnevi-Vaino stagnaajal, oleks söandatud ennustada, et Eesti iseseisvus taastatakse kümne aasta pärast? Kas 1991. aasta septembris, külma sõja lõpu eufoorias, oleks suudetud ette aimata 11. septembril 2001 toimunud terrorirünnakuid?

Kui keegi ennustaski midagi niisugust, siis heal juhul tema üle naerdi või halvemal juhul peeti hullumaja kandidaadiks. Igatahes ei võetud ennustusi tõsiselt ning need kadusid muude fantastiliste või vähem fantastiliste tulevikuennustuste virvarri.

NATO ja Eesti on mõlemad deklareerinud, et nad ei näe oma territooriumile vähemalt lähema kümne aasta perspektiivis otsest sõjalist ohtu. Kuid kui ohtlik tundub Eesti Venemaa poolt vaadates ning kuidas võiks pikemas perspektiivis hinnata sõjalist ohtu üldse?

Tänapäeval võiks ju heita nalja Teise maailmasõja eelse Nõukogude Liidu ohukäsituse üle, mis määratles Eesti Vabariiki kui “väikest, aga ablast imperialistlikku kiskjat”. Paraku ei pane 1939.–1940. aasta sündmused muigama. Nõukogude Liit võttis oma ohukäsitust tõsiselt ega kõhelnud sobival hetkel oma potentsiaalset julgeolekuohtu likvideerimast.

Kuidas on üldse võimalik potentsiaalset sõjalist ohtu pikemas perspektiivis pädevalt analüüsida? Miks on julgeolekuasutused pikaajalisi, üle kümne aasta ette vaatavaid ohuhinnanguid esitades väga ettevaatlikud?

Kõigepealt saab hinnata ajaloolist kogemust, mis on ainuke jääv suurus. Seejärel võib analüüsida kehtivaid sõjalisi doktriine ja sõjalist jõudu. Kuigi doktriinid võivad aja jooksul muutuda ning sõjaline jõud kasvada või kahaneda, ei toimu need protsessid üleöö ning arengusuunad on nähtavad ja teatud piirini prognoositavad.

Eelmisel aastatuhandel on Venemaa, tema eelkäijad või Nõukogude Liit ajaloolase Hannes Walteri hinnangul Eesti alale 30 korda kallale tunginud ja sõdinud siin mail kokku 60 aastat. Ainus sajand, mil sõjalisi kallaletunge ei olnud, oli üle-eelmine ning sedagi vaid lihtsal põhjusel, et tollal kuulus Eesti Vene impeeriumi koosseisu.


Ajaloo lõpp?


Loota, et käesolev sajand kujuneb teistsuguseks, tähendaks Eesti julgeolekupoliitika ajaloo kontekstis oodata francis-fukuyamalikku “ajaloo lõppu”. Seda võib ju loota, kuid ajalugu ise seda illusiooni ei kinnita.

Venemaa käsitab Eestit teatavasti siiamaani lähivälismaana ja postsovetliku ruumi osana. Vene sõjalis-teoreetiline mõtlemine jaotab potentsiaalsed lokaalsed sõjalised konfliktid kaheks: olulisemateks A-grupi ja vähem tähtsateks B-grupi konfliktideks. A-gruppi kuuluvad Vene määratluse järgi konfliktid, mis puudutavad vahetult Venemaa rahvuslikke huve, sealhulgas need, millesse on “kaasatud” Venemaa praegune territoorium (Eestil pole Venemaale territoriaalseid pretensioone, kuid kuni piirilepingut pole sõlmitud, võib Venemaa väita vastupidist); need, mis puudutavad venelaste õiguslikku ja majanduspoliitilist staatust endistes liiduvabariikides; need, mida tekitab Venemaaga piirnevate riikide laienev sõjaline koostöö USA ja NATO riikidega (Eesti on NATO liige ja USA aktiivne sõjaline liitlane), ning need, mis tekivad seoses mõningate riikide katsetega piirata Venemaa Föderatsiooni tegevust tema eluliste huvide alal. B-gruppi kuuluvad konfliktid, mis võivad potentsiaalselt puudutada Venemaa rahvuslikke huve. Selle määratluse järgi on Eesti Venemaa jaoks võimalik A-grupi konfliktikolle.

Seejuures näeb Venemaa vastavalt oma sõjalisele doktriinile ette lokaalsetes sõdades ja relvakonfliktides osalemist muu hulgas järgmistes vormides: konflikti ühe vahetu osapoolena koos oma osaluse avaliku deklareerimisega; teise riigi territooriumil toimuva riigisisese sõjalise konflikti ühe osapoole liitlasena või kolmanda osapoolena, kes rakendab konfliktipiirkonnas stabiliseerivaid meetmeid kas otsese interventsiooni või klassikalise rahule sundimise (mirotvortšestvo) kujul.

Venemaal on meie naabruses, Leningradi sõjaväeringkonnas ainuüksi alalise valmiduse üksustes üle 40 000 sõjaväelase, sealhulgas maaväe lahinguüksusi kümme motolaskurpataljoni, kuus õhudessant- ja õhuründepataljoni ning neli tankipataljoni.

Mõlema, nii Peterburi lähedal Kamenkas paikneva 138. kui ka 200. motolaskurbrigaadi näol on sisuliselt tegemist vähendatud diviisi suuruste üksustega: mõlemas on viis motolaskur- ning kaks tankipataljoni. Pihkvas paiknevas 76. õhudessantdiviisis on komplekteeritud kaks polku kuue õhudessant- ja õhuründepataljoniga. Nimetatud üksustes ning Lugas paiknevas 9. suurtükiväebrigaadis on kokku 14 suurtükiväe- ja reaktiivsuurtükiväe pataljoni. Peterburi õhukaitse on oma sõjalistelt võimetelt Moskva õhukaitsesüsteemi järel teisel kohal. 6. õhu- ja õhukaitsearmee sisaldab nii hävitus-, ründe- kui ka pommituslennuväe, samuti õhuseire- ja -tõrje üksusi, mis on ööpäevases lahinguvalves – õhuväes tähendabki see alalist lahinguvalmidust. Lähim neist üksustest paikneb mõne lennuminuti kaugusel ·muravjovos.


Pidev valmisolek


Märkimisväärne hulk Venemaa Balti laevastiku laevu on nii oma isikkoosseisuga komplekteerituse kui ka tehnilise taseme poolest valmis lühikese eelhoiatusajaga sadamast välja sõitma, et täita lahinguülesannet. Raudteeveostega on võimalik suhteliselt kiiresti toimetada Eesti naabrusse ka Moskva sõjaväeringkonna alalise valmiduse üksusi.

Alalise valmiduse üksused ei vaja lahingutegevusse astumiseks kuudepikkust ettevalmistusaega. Mõned õhuväe üksused võivad seda teha sisuliselt ilma eelhoiatusajata, maaväeüksustel võib aega kuluda mõnest ööpäevast kuni paari nädalani. Paljud lääne analüütikud alahindavad Venemaa relvajõudude võimekust ning eriti lahinguvalmidust. Isegi esimese Tšetšeenia sõja alguses, kui Vene relvajõudude tingimused olid kaoselähedased, suudeti luua vähem kui kahe nädalaga ligi 24 000-meheline väegrupp ja alustada määratud ajal pealetungi. Lääneriikidel kulus nii mõlema Iraagi sõja kui ka Kosovo sõja alustamiseks vajaliku väekontingendi koondamiseks kuid.

Käesoleval kümnendil on Vene relvajõud tänu reformidele ja paremale rahastamisele tugevnenud. Teine Tšetšeenia sõda näitas, et Vene sõjamasina näol on tegu robustse masinavärgiga, mis ei taotle perfektsust ega innovatiivseid sõjatehnilisi lahendusi, vaid kasutab klassikalisi, juba Teisest maailmasõjast tuntud võtteid. Mingi territooriumi hõivamiseks teevad põhitöö ära motolaskur-, tanki- ja õhudessantüksused massiivse suurtükitule toel. Vene relvajõudude eripära on veel see, et külma sõja ajast on jäänud päranduseks tugev õhutõrje ja arvestatav hävituslennuvägi, mis oli mõeldud NATO õhuülevõimu tasakaalustamiseks.

Mida võib järeldada? Meil on idanaabriga kibedad ajaloolised kogemused, Venemaa kehtiv sõjaline doktriin on agressiivne ja samal ajal selge, tema sõjaline jõud meie naabruses on tugev ning tõenäoliselt kasvab veelgi.

Seega on võtmeküsimus: millised võivad olla Venemaa kavatsused Eesti suhtes kümne või kahekümne aasta, enamgi veel – sajandi lõikes? Seda pole paraku võimalik ette arvata. Iga ennustus enamaks kui viieks aastaks ette kuulub paratamatult hiromantia või astroloogia valdkonda ning kümnest aastast edasi algab juba puhas šarlatanlus.

Ainus järeldus on tuleviku ettearvamatus. Kuna sõjaaja kaitsejõudude ettevalmistustsükkel kestab paraku 20–25 aastat, ei tohiks riigikaitset kavandades loota parimale, vaid valmistuda halvimaks.


Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused