LEO KUNNAS: Eestile on tanke vaja
Ilma rasketehnikata ei ole võimalik võidelda avamaastikul ning armee tegutsemispiirkonnaks jääb ainult kinnine ja poolkinnine maastik. See on tohutu piirang, kui Eesti soovib konflikti korral teatud võtmealasid enda käes hoida.
See on selge, et Eesti uusi tanke hankida ei suuda ning riigi vajaduse saab katta kasutatud lahingumasinatega.
Eesti jaoks oleks optimaalne üks tankipataljon, mis koosneks vähemalt 31 lahingumasinast. Sellist üksust suudaks riik hankida ning üleval pidada.
Mõni aasta tagasi oli Eestil võimalus osta sakslastelt Leopard 2A4 tanke "poliitilise sõbrahinnaga". Ühe masina hind oleks olnud umbes 100 000 – 150 000 eurot.
Paljudel Põhja- ja Ida-Euroopa riikidel, sealhulgas Saksamaal, Poolal ning ka Soomel on Leopard 2A4 või pisut paremad tankid. Hoolduse küsimuses annaks näiteks soomlastega kokku leppida, sest otstarbekam on tankid korra Soome remonti viia kui hakata Eestisse vajalikku infrastruktuuri ehitama.
Tankide väeosa hakkaks paiknema tõenäoliselt kas Tapal või Jõhvis, kuna tankipataljon peaks suures osas toetuma ikkagi olemasolevale infrastruktuurile. Tanki meeskond on neli meest, mida ei ole eriti palju. Lisaks veel hooldusmeeskond.
Korraga oleks tankipataljonist kasutuses või väljaõppes üks kompanii ehk umbes 10 masinat, millega tegeleksid peamiselt elukutselised kaitseväelased.
Venemaa sõjatööstuse poole vaatamine ei ole Eesti jaoks poliitlistel põhjustel väga realistlik, sellest tsoonist on välja tuldud. Sakslaste Leopard 2A4 on kindlasti ka kvaliteetsem ning efektiivsem. Need sõjamasinad on natuke raskemad, kuid lahingvõime korvab selle.
