LEO KUNNAS: Elukutse – isa

 (71)

LEO KUNNAS: Elukutse – isa
Terje Lepp

Käin tihti lastega Tallinna kesklinna ja Kadrioru mänguparkides. Kui veel aasta-poolteist tagasi nägi seal argipäevasel tööajal suhteliselt harva väikelastega isasid, siis nüüd on neid märgatavalt rohkem.

Paljudel eesti meestel on nüüd vähem tööd ja rohkem aega. Paraku ei tähenda see, et neil oleks vähem muresid.

Loodetavasti paneb kriisiaeg mehi mõtlema ka selle üle, mis on nende elus oluline ja mis teisejärguline, mis kaduv ja mis jääv. Kõige muu seas on paslik endalt küsida: mis kohal on mu elus perekond? Kuidas ma suhtlen oma lastega ja hoolitsen nende eest?

Sõber tuletas meelde üht ammust juhtumit. Olin tollal kõrgema sõjakooli ülem ja sõbral oli väike poeg teenistuskohas kaasas. Kui ta oli lapse sülle võtnud ja talle musi andnud, olin ma öelnud: „Sa hellitad poisi ära.” Kamraad küsis nüüd, mis ma kolme lapse isana oma kunagisest ütlusest arvan.

Vastasin talle, et eks elu õpeta. Iga eesti mees on oma elu jooksul omandanud vähemalt ühe või kaks, paljud isegi rohkem ameteid. Ma ei ole ses suhtes erand: sõjaväelase elukutse olen selgeks saanud pikkade õpingute ja vaevarikka tööga ning kirjaniku oma pealtnäha lihtsalt, kõrvaltvaataja jaoks võib-olla isegi möödaminnes. Mehed teavad, et kui teha oma tööd korralikult, tuleb kõvasti pingutada. Kuid kas me mõtleme oma laste isaks olemisest kui pidevast ja mõtestatud jõupingutusest, teatud mõttes nagu elukutsest?

Samal teemal:

Gorjatši estonski paren

Mis segab eesti meest olemast hea isa? Kõigepealt see, millisena mäletame oma lapsepõlve ja isa. Keskmist eesti meest ei ole tema isa lapsepõlves üleliia sülle võtnud, musitanud, öelnud, et ta oma last armastab, ega pakkunud piisavalt inimlikku hellust. Harva on isad meid kiitnud. Olen pidanud oma lapsepõlve õnnelikuks, sest võisin isaga koos maatöid teha. Paljude meeste mälestused on palju karmimad, sest nad on pidanud üles kasvama ilma isata, isast lahus või pühapäevaisa lünkliku hoole all.

Teiseks mõjub muidugi meie loomus ehk rahvuslik iseloom, kuigi see on sisuliselt müüt, mis iseennast taastoodab ja võimendab. Kui ühe mu raamatu tegelaselt küsitakse, kes ta on, vastab ta lühidalt: GEP. Gorjatši estonski paren. Emotsionaalne tagasihoidlikkus, isegi külmus või kinnisus iseloomustab paraku paljusid meist ja ma ei pea ennast mingiks erandiks. Lähedaste inimestega suhtlemise muudab see muidugi raskemaks. Kuid sellest teatud mõttes emotsionaalsest krambist on vähemalt oma lastega suheldes võimalik üle saada, sest lapsed ei oota sinult mingeid näidissooritusi ega rolle, vaid lihtsalt suhtlemist ja iseendaks ehk siis oma laste isaks olemist.

Kuid heaks isaks olemise kõige tõsisem takistus ei ole mitte meie lapsepõlve isakuvand ega emotsionaalne külmus, vaid omaenda väärtushinnangud. Selle üle ajendas mind mõtlema üks oponent, kes kunagi nimetas mind macho-meheks, lausa kaitseväes oleva macho-tuumiku juhiks. Kui mõelda, milline võiks üks macho-mees oma olemuselt olla, tuleb esimesena meelde kaks loomuomadust: enesekesksus ja ülbus.

Lastega väljas jalutades näeb paljusid pealtnäha pisiseiku, kus need omadused välja löövad. Kõnniteele pargitud autod, millest ei pääse üle ega ümber. Need põhjustavad möödujale ebameeldivusi, kuid palju ohtlikumad on autojuhid, kes pööravad kiirustades ülekäigurajale, kui jalakäijaile põleb roheline tuli. Lapsed loomulikult näevad lubavat tuld ja arvavad, et nad võivad teed ületada. Olen koos lastega niiviisi vähemalt kolmel korral ohtlikku olukorda sattunud.

Egotsentriline macho

Kuid mõõtmatult suurem mure on egotsentrism kui perekonnale vastanduv väärtus. Paljud mehed arvavad enesekeskselt, et neil on laste saamiseks liiga väike sissetulek või on mingid asjad para­jasti puudu. Kuid elus on alati midagi vajaka või raha liiga vähe. Kui võistu tarbida, siis võib võidu jooksma jäädagi, sest alati leidub keegi, kes on sinust jõukam. Samal ajal pole paljude eesti meeste suurimaks kuluartikliks mitte nende lapsed, vaid hoopiski alkohol ja auto. Võin siin endale kriitilisust lubada, olemata variser, sest olen karsklane ja autot mul pole. Enesekesksus on kahtlemata ka see, kui jätta lahus elavad lapsed tähelepanu, hoolitsuse ja elatiseta. Paraku juhtub seda üsna tihti.

Kui enesekesksust ja ülbust on liiga palju, kipuvad need muutuma ühiskonnas heakskiidetud normiks. Mõni meie ühiskonnas aktsepteeritud norm on aga oma alasti julmuses ülimalt mõtlemapanev. Eestis on abordid tapnud ilmselt rohkem lapsi kui oleme kaotanud inimesi kõigis oma ajaloolise aja sõdades. Säärase suhtumisega inimesse ja tema elu väärtuslikkusse pole mõtet imestada, et rahvaarv väheneb ja riik sõna otseses mõttes kuivab ajapikku kokku.

Tihti kiputakse meie madalas iibes süüdistama eesti naisi. Kuid süüdistada selles ainult naisi oleks teenimatu ja ebaõiglane. Kui naine näeb, et tema mees ja lapse isa ei suuda, ei taha või pole tal aega või tahtmist isaks olemise elukutset omandada, jääb perekond tõenäoliselt ühe lapsega või laguneb hoopiski.

Üks teine sõber, kes on ka kol­me lapse isa, ütles hiljuti: „Minu pensionisammas on mu kolm last.” Ma arvan, et tal on õigus, seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Ta võib elada teadmisega, et kui ta oma isarolliga vähegi hakkama saab, pole tal vanas eas vähemalt üksindust ja hüljatust karta. Ka see pole mitte vähene tasu enesekesksusest loobumise eest.

Kui me ei muuda oma egotsentrilisi väärtushinnanguid, kaotame ilma sõjata. Eestis elas 1989. aastal toonase statistika järgi ligi 1,56 miljonit inimest. Praegu on meid järel kõigest 1,34 miljonit. Kahekümne aastaga on Eesti jäänud kahesaja tuhande inimese võrra väiksemaks, nõrgemaks ja vaesemaks. Kas Eesti saab järgmise kahekümne või viiekümne aastaga inimeste poolest rikkamaks või jääb vaesemaks – see sõltub mõistliku sotsiaalpoliitika ja eesti naiste kõrval ka väga palju sellest, kui hästi suudavad eesti mehed omandada isaks olemise raske elukutse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare