LEO KUNNAS: Illusioon mittetotaalsest sõjast
Ning Eesti peaks olema valmis vaid osalemaks rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, nagu Iraagis ja Afganistanis. Kuid kas see ikka on nii? Kas oleviku- ja tulevikusõda on ikka nii tundmatuseni muutunud, et läbinisti peaks muutuma ka meie riigikaitse kontseptsioon?
Eelmise sajandi kahel viimasel aastakümnel toimus maailmas kümneid sõdu. Iraak ja Iraan sõdisid omavahel kaheksa aastat. See sõda oli loomult Esimese maailmasõja analoog. Nõukogude Liit kaotas sõja Afganistanis ning Venemaa esimese Tsˇetsˇeenia sõja. Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemine tõi endaga kaasa mitmeid etnilisi konflikte ja sõdu. Vastupanu- ja sissiliikumised, terroriorganisatsioonid, narkokartellid – kõik nad taotlesid oma eesmärke relvastatud võitlusega. Aafrika hõimusõdades tõusid uuesti ausse matsˇeeted ja muud külmrelvad.
Mida võib neist sõdadest järeldada? Nüüdisaegne sõda on nii mitmetahuline, et selle olemust polegi võimalik üheselt määratleda. Ka tagasihoidliku väljaõppe ja nõrga relvastusega on võimalik luua tõhusaid sõjalisi organisatsioone. Ning sõja võib võita ka arvuliselt ja tehnoloogiliselt mitu korda nõrgem osapool – seda juhul, kui tal õnnestub oma sõjapidamisviisid tugevamale vastasele peale suruda. Vähemalt sõjapiirkonnas on nüüdisaegne sõda oma loomult totaalne: sellesse on kistud ka tsiviilelanikud ning kannatab kogu ühiskond. Sõdijate ja tsiviilelanikkonna vahe ähmastub piirini, kus neid ei ole võimalik üksteisest eristada. Ja veel: massiliselt rikutakse rahvusvahelist sõjaõigust.
Milline on tulevikusõda?
USA ja teiste lääneriikide tähelepanu oli keskendunud aga kahele sõjale – Lahesõjale ja Kosovo sõjale. Need sõjad näiliselt võideti, kuid konfliktid vinduvad praeguseni. Ent kiiresti tehti lihtsad järeldused: nüüdisaegses sõjas on otsustav roll õhujõududel; maaväe tähtsus on vähenenud; sõda on võimalik pidada väheste kaotustega ning tehnoloogiline üleolek tagab võidu. Nende kahe sõja põhjal hakati ka uskuma, et vägivalla ulatust saab piirata täppisrelvade ja eriüksuste abil ning et nüüdisaegne sõda ei ole oma olemuselt totaalne ja sõjapiirkonnas puudutab vägivald tsiviilelanikkonda vaid kaudselt.
Kui pärast külma sõja lõppu kerkis NATO riikidel vajadus kohandada oma relvajõud vastavalt muutunud oludele, siis loomulikult küsiti: “Millised on uued ohud? Milline on tänapäeva sõda? Milline on tulevikusõda?”
Mõistagi oli neile küsimustele lihtsam vastata peamiselt “oma” sõdade kogemusele tuginedes. Oletati, et tulevikusõjad on samalaadsed kui Lahesõda ja Kosovo kampaania. Ja vastuseks oli eelmise NATO peasekretäri lord Robertsoni välja kuulutatud NATO muutmine.
Mis on selle võtmeteesid? Ekspeditsiooniarmee territoriaalarmee asemel ning väiksemad, aga efektiivsemad elukutselised väed – sest ajateenijaid või reservväelasi on poliitiliselt raske saata sõdima väljapoole oma riiki. NATO Euroopa liitlastelt oodatakse panustamist kõrgtehnoloogiasse, et ses osas USA-le järele jõuda ning väikeriikide rolli nähakse alliansile nisˇivõimekuste loomises selmet omada süsteemselt üles ehitatud võitlusvõimelisi relvajõude. Ning kuna leiti, et lähitulevikus puudub sõjaline oht, pole tarvis ka eraldiseisvaid rahuaja ja sõjaaja relvajõude (reserve).
Neist teesidest oli lihtne juhinduda – ning loomulikult muutusid need lööklauseteks. Ja kõik tundus lihtne ning selge.
Kui puhkesid Afganistani ja Iraagi sõda, näis algul, et Lahesõjast ja Kosovo sõjast õpitu on leidnud veel kord kinnitust. Afganistanis kukutati õhulöökide, eriüksuste ning kohalike sõjapealikute abil kiiresti Talibani rezˇiim. Iraagis tabas sama saatus Saddam Husseini, kui koalitsiooniväed purustasid Iraagi armee ja rahvuskaardi.
Võideti aga lahingud. Sõjad kestavad edasi. Võite silmapiiril pole. Kaotused kasvavad nii võitlevatel osapooltel kui ka Iraagi ja Afganistani tsiviilelanikkonna hulgas. USA ja sõdivate NATO liitlaste maaväed peavad kandma järjest raskemat koormat. Osalejariikide armeede puhul on märgata sõjaväsimust. Vägivalda pole õnnestunud piirata, vastupidi, see pigem kasvab. Sissiorganisatsioone pole õnnestunud hävitada ja neid on raske tsiviilelanikest eristada. Sissid kasutavad lihtsaid ja kättesaadavaid relvi ning sageli õnnestub neil oma võitlusviise ja -meetodeid tugevamale osapoolele peale suruda. Ning Iraagi ja Afganistani sõjad on iraaklastele ja afgaanidele totaalsed: neisse on kistud ja kannatavad ka tsiviilelanikud.
Piirangud või kõrvalejäämine
Teisalt: USA-le või teistele osalevatele lääneriikidele (eriti nende tavakodanikele) pole need sõjad mingil moel totaalsed. Aga kui sõdivate lääneriikide valitsused püüaksid olukorda muuta, suunata sõdadesse rohkem vahendeid ja inimesi, st muuta neid totaalsemaks, ei püsiks nad kaua võimul. 20. sajandi teise poole kogemus on näidanud, et demokraatlikel riikidel on väga raske pidada pikaajalisi sõdu väljaspool oma territooriumi. Valitsused, kes seda ignoreerivad, hääletatakse maha.
Lihtsam ja loogilisem on seega sõtta mitte minna või seada vägede kasutamisele nii ranged piirangud, et nende rakendamine sõjategevuses on praktiliselt võimatu. Otseses lahingutegevuses osalevate NATO riikide arv Afganistanis näitab seda selgesti: USA, Suurbritannia, Kanada, Holland, Taani ja Eesti. Pole just pikk nimistu võrreldes NATO 26 liikmesriigiga.
Kuid milline võiks olla oma loomult tulevikusõda Eestis? Enne, kui sellele vastata, peab esitama täiendava küsimuse: milline on võimalik sõjaline oht Eestile?
Kui hinnata sõjalist ohtu Eestile pikemas, 20–30 aasta perspektiivis (nii pikk on nimelt sõjaaja kaitsejõudude ülesehitamise tsükkel) või 21. sajandil tervikuna, kuuluks mis tahes vastus hiromantika või astroloogia valdkonda. Ainus, mis on selge: tulevik on ettearvamatu.
Kindel on vaid üks: idanaabril on meie piiri läheduses suur sõjaline võimsus, mis on käes-
oleval kümnendil pidevalt kasvanud ning tõenäoliselt kasvab ka lähitulevikus. Mõistlik on lähtuda neist faktidest, sest kõik muu jääb spekulatsiooni tasemele.
Sõjad Eesti territooriumil on olnud alati totaalsed. Vaid mõni näide. Enne Liivi sõda elas praegusel Eesti territooriumil umbes 250 000–300 000 inimest. Pärast sõdadetsüklit oli neid alles umbes 120 000–140 000. Enne ja pärast Põhjasõda olid vastavad arvud umbes 350 000–400 000 ja 150 000–170 000. Teise maailmasõja ja järgnenud relvastatud vastupanu käigus kaotas Eesti (koos riigist jäädavalt lahkunutega) iga neljanda kodaniku.
Minevikukogemused ja oleviku reaalsus annavad aluse väita, et juhul kui Eestis peaks puhkema sõjaline konflikt, on selle mõju ja tagajärjed ühiskonnale totaalsed. Sellist tüüpi sõda saab ära hoida ja võita vaid kogu ühiskonna jõupingutustega, meie kehtiva kaitsekontseptsiooni praktilise elluviimisega. Kui me ise valmis oleme, abistavad meid ka liitlased.
