LEO KUNNAS: Kabinetis sündinud idee
Te teete geniaalse otsuse: likvideerite esimese ja teise firma ning koondate kogu äri kolmandasse.
Umbes selline asi hakkabki juhtuma. Selle metafoori esimene „firma” on kaitseväe logistikakeskus, mis hangib kaitseväele kulu- ja väljaõppevarustust (riietust, varuosi, laskemoona ja muud sellist). Need hanked on osa kaitseväe igapäevasest reaallogistikast, millega toetatakse väljaõpet ja sõjalistel operatsioonidel osalemist. Nende puhul on oluline kiirus, paindlikkus ja kaitseväe vajaduste arvestamine. 90% hankeid toimub riigihangete seaduse alusel. See on taganud hankimise läbipaistvuse, avatud konkurentsi, vaidlustamisvõimaluse ja järelevalve.
Karistame parimaid
Kuigi logistikakeskuse käsutuses on vähem kui kolmandik (2009. aastal 29%) kaitseotstarbeliste hangete eelarvest, korraldasid kaitseväe logistikud aastail 2006–2008 kaks korda rohkem hankeid (258) kui kaitseministeeriumi omad.
Teine „firma” on kaitseministeerium, kes hangib kaitseotstarbelist põhivarustust: relva-süsteeme, transpordivahendeid, sidesüsteeme. Enamik nende suurhankeid tehakse riigihangete seadust järgimata. Seega ei saa neid vaidlustada, neile ei laiene üldine riigihangete järelevalve ja osalema kutsutakse ainult enne välja valitud pakkujad. Aastail 2006–2008 korraldas kaitseministeerium, kes kasutab üle kahe kolmandiku kaitseotstarbelise varustuse eelarvest, 126 hanget, millest vaid 25 tehti vastavalt riigihangete seadusele. Ülejäänu toimus kas riikidevaheliste kokkulepete teel või jäeti riigisaladuse kaitse eesmärgil selle seaduse alt välja.
Kolmas on kaitseressursside amet (KRA), mis kaitseotstarbelise varustuse hankimisega ei tegele. Ametil on tõsiseid raskusi oma praeguse põhiülesandega – kutsealuste ajateenistusse kutsumisega. Pisike, vaid ühte kolmandikku kutsealuste aastakäiku hõlmav plaan arvuliselt küll täidetakse, aga see on ka kõik. Kui erafirma toimiks sama hästi, läheks ta lihtsalt pankrotti. Kvaliteet jääb vaid unistuseks. Mõistlikum oleks see asutus üldse kaotada ja anda tema ülesanded kaitseringkondade staapidele. Kaitseministeeriumi tippametnikud on regulaarsete ajavahemike järel oma kabinettides ikka sünnitanud ideid ja plaane, mis pehmelt öeldes võtavad kukalt kratsima. Kaitseministeeriumi kantsleri vahetuse järel ei ole olukord paranenud. Samad asekantslerid ja osakonnajuhatajad jätkavad oma kohtadel ning seepärast on ideedki jäänud olemuselt samaks.
Viimane idee ongi paraku täpselt selline, nagu loo alguses kirjeldasin: moodustada sisuliselt pankroti äärel kaitseressursside ameti koosseisus täiendav kehand, kelle ülesanne oleks absoluutselt kõigi kaitseotstarbeliste hangete tegemine. Mitte ainult seda. Lisanduks veel ka kaitseväe infrastruktuuri hooldus ja haldus ning uue infrastruktuuri ehitamiseks vajalike lähteülesannete koostamine.
Kaitseministrile võib silme ette riputada petliku prääniku: kui koondada hanked KRA alla, siis ministeeriumi struktuur, ametnike arv ja otsesed kulud justkui väheneksid. Kuid mis juhtuks kaitseministeeriumi valitsemisalas tervikuna? Kaitseministeeriumil ja kaitseväe logistikakeskusel puuduvad kattuvad funktsioonid, mida liites saaks personali vähendada, sest nende hanked ja hanketoimingud on täiesti erinevad.
Tasub veidi meenutada ka ajalugu. Aastail 1991–2004 vastutas kaitseministeerium kogu kaitseotstarbelise varustuse hankimise eest. Seda ajajärku iseloomustas toimiva logistika puudumine. Ministeeriumi tasemel tegeldi peamiselt sokkide ja voodilinade hankimisega, samal ajal kui kogu ajavahemiku jooksul tehti ainult kaks suuremat põhivarustuse hanget (nn Iisraeli relvatehing ja õhutõrjeradari TPS-117 ost). Väeosad olid sisuliselt isemajandavad ja pidid väljaõppe korraldamiseks hankima kaitseotstarbelist varustust oma majanduskulude arvelt. Alles 2004. aastal olnud hankefunktsioonide jaotamine kaitseministeeriumi ja kaitseväe logistikakeskuse vahel normaliseeris olukorra ja lõi elementaarsed eeldused väljaõppe kvaliteedi tõstmiseks ja sõjaliste välisoperatsioonide toetamiseks.
Hangete ja muude logistiliste funktsioonide koondamine kaitseressursside ameti egiidi all loodavasse struktuuri tekitaks olukorra, et kaitsevägi satuks veel hullemasse seisu kui 1990. aastatel. Iga sokipaari ja padrunit tuleks paluda kaitseministeeriumi kaudu kolmandalt asutuselt ja kui too ei suuda või ei vaevu neid hankima, mis on ülimalt tõenäoline, võib jääda ootama viimsepäeva laupäevani. Väeosaülemad ei saaks ise ka midagi teha, sest kaitseväe kui ühe asutuse raames puudub neil oma eelarve ja seadusega on nende tegevusvabadust oluliselt piiratud. Mõne kabinetis sündinud idee puhul oleks tõesti parem, kui see sinna jääkski ja seal ka sureks.