LEO KUNNAS: Kaitsekulutuste suurendamine: mille arvelt?
Kuid igaüks saab aru, et asjad ei lähe hästi ning on vähe lootust, et olukord lähiajal paraneb.
Valitsus, kelle juhtiv erakond alles äsja lubas viia Eesti viie Euroopa jõukama riigi hulka, otsib nüüd võimalusi, kust lõigata maha järgmise aasta riigieelarvesse liiga optimistlikult planeeritud umbes kümme miljardit krooni. Kuidas mõjutaksid planeeritavad kärped kaitsekulutusi? 2008. aastal on Eesti kaitsekulutused umbes 1,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. NATO-le lubatud ajagraafiku kohaselt peaksid need järgmisel aastal suurenema 1,9 protsendini SKT-st. 2010. aastaks peaksid kaitsekulutused jõudma kahe protsendini SKT-st ning edaspidi saavutatud tasemele stabiilselt pidama jääma. Kaitsekulutuste suurendamine kahe protsendini SKT-st on Eesti ammune lubadus, mis anti juba enne NATO-sse astumist. Lubadus on jäänud siiani täitmata.
Rahandusministeerium on läinud kõige lihtsama vastupanu teed ning teinud ettepaneku kaitsekulutused järgmiseks kolmeks aastaks külmutada. Kaitseminister Jaak Aaviksoo on tõdenud, et säärase plaani realiseerumise korral väheneksid kaitsekulutused kolme aastaga hoopiski 1,52 protsendini SKT-st.
Missioonideks ei jätku
Mida tähendaks see Eesti sõjalisele riigikaitsele ning kaitseväele ja kaitseliidule? Kõigepealt seda, et NATO soovitusliku kaheprotsendise kaitsekulutuste tasemeni SKT-st ei jõutaks tõenäoliselt enam kunagi. Vahe tegelike kaitsekulutuste ning NATO soovitatu vahel käriseks miljarditesse kroonidesse. Mida aeg edasi, seda raskem oleks säärast auku täita. Iga valitsus hakkaks puudujääki lükkama järgmise valitsuse kraesse.
Võib väita, et enamik NATO Euroopa-liitlasi kulutab sõjalisele riigikaitsele hoopis vähem kui Eesti. Kuid nad pole NATO-le ka vastavaid lubadusi andnud. Samuti pole enamik neist NATO ääreriigid ega paikne Venemaa naabruses. Meie suure vaeva ning sõjalistel operatsioonidel langenute ja haavatute vere hinnaga kogutud usaldus saaks liitlaste silmis tugeva tagasilöögi.
Sõdades osalemine tuleks sel juhul lõpetada, samuti loobuda enamiku NATO väevõimelisuse eesmärkide täitmisest. Ma ei arva, et selline lahend oleks poliitilistele otsustajatele vastuvõetav. Kaitseväe juhatajale, kes on nüüd ju kaitseministri alluv, antaks käsk: raha saate palju vähem, aga sõdu peate jätkama, nagu ikka, ning täitma ka väevõimelisuse eesmärgid. Mille arvelt siis kokkuhoid tuleks?
Loomulikult niigi alatähtsustatud ning tagaplaanile tõrjutud esmase iseseisva kaitsevõime arvelt. Kuid seekord ei piirduks tagajärjed paraku enam oluliste sõjaliste võimete puudumise või ebapiisavusega. Kaitseväe ja kaitseliidu süsteemne ülesehitus ise satuks ohtu ning kaitsejõude tervikuna oleks väga raske võitlusvõimelisena hoida.
Olen viimasel ajal kritiseerinud mitmeid riigiametnike ettevalmistatud poliitilisi otsuseid, mis on kaitseväe arengut järk-järgult suunanud võitlusvõimetu nukuarmee suunas. Tahes-tahtmata olen mõelnud, et järgmine loogiline samm selles otsuste jadas peaks olema loobumine SKT-st kaitsekulutusteks planeeritud kahe protsendi eraldamisest.
Mida siis teha? Mille arvel suurendada kaitsekulutusi kahe protsendini SKT-st? Tehes kodutööd selle loo tarbeks, lugesin läbi kokku 11 ajakirjandusartiklit, mis räägivad planeeritavate eelarvekärbete mõjust eri valdkondadele. Ainuüksi nende valdkondade loeteluga võiks täita kogu käesoleva artikli ning kõik ei mahuks äragi. Kannataksid just riigi igapäevast elu mõjutavad funktsioonid: politsei, päästeamet, koolid, ühistransport jne. Kui haridusminister Tõnis Lukasel on valida õpetajate palkade ja laste koolitoidu vahel, on seis tõesti karm. Meediaekspert Ilmar Raag ennustab käesolevaks sügiseks eri valdkondade esindajate halastamatut võitlust eelarvesummade pärast. (EPL, 23.07)
Kahjulik maksulangetus
Minu artikkel ei ole mõeldud tõendama sõjalise riigikaitse hädavajalikku prioriteetsust teiste valdkondade ees ning ammugi ei kavatse ma näpuga näidata, mille arvel peaks kaitsekulutusi suurendama. Miljardeid, mida pole, kuid mida oleks vaja mitmete valdkondade käigus hoidmiseks ja arendamiseks, ei ole ju nagunii kusagilt võtta. Ammugi ei ole neid võimalik tekitada võlur Ozi kombel ühest kastist teise ümber paigutamisega.
Järelikult on kujunenud olukorras vaid üks lahendus: tulumaksu küsimuses populismist loobumine. See peaks olema selle võrra kergem, et enamik erakondade valimiseelseid lubadusi on kujunenud olukorras juba nagunii osutunud tühjaks mulliks. Tulumaksu 21 protsendilt 20-ni vähendamise peatamine tooks kohe tulude poolele 1,1 miljardit krooni. Iga tõstetud tulumaksuprotsent annaks 1,1 miljardi krooni suuruse efekti. Ma ei näe, et kaitsekulutuste suurendamist kahe protsendini SKT-st oleks võimalik saavutada muul viisil kui tulumaksu tõstmise teel. Vajaminevad summad on lihtsalt liiga suured, et neid oleks võimalik leida teiste valdkondade arvel.
Valitsus on samasuguses olukorras nagu sõjaaegne pataljoni- või brigaadiülem, kes on puuduliku olukorrahinnangu ning nõrga sündmuste ettenägemise võime tõttu lasknud vastasel ootamatust suunast rünnata ja peab nüüd võitlema oma positsioonide pärast. Reformierakond on veelgi raskemas seisus – nagu “kahvlisse” võetud maletaja, kellel on valida, mis vigurist loobuda: kas erakonna tulumaksupoliitikast või kaitsekulutuste suurendamisest kahe protsendini SKT-st.
Igaüks tuleb juhtimisega toime, kui kõik on hästi. Juhid eristuvad libajuhtidest alles tõesti raskes olukorras. Säärases situatsioonis on ebapopulaarsed otsused tihti vältimatud. President Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et meie liitlaste väed on ka meie väed. Mida oleks tal öelda järgmine kord? Kas seda, et meie Euroopa liitlaste kaitsekulutuste vähendamine ja sõjaline allakäik on ka meie allakäik?
