Kahe Eesti kõnekujund pole mulle kunagi meeldinud. See sümboliseerib erinevusi, vastuolusid, ebavõrdsust, ebaõiglust, võõrandumist ja palju muud, mida võib vastandada sõnadele: ühtsus, ühetaoline kohtlemine ning võrdsed õigused ja kohustused.
Eriti oluline on kodanike võrdse kohtlemise põhimõte nende kõige raskema ja tõsisema kohustuse – kaitseväeteenistuskohustuse puhul. Ei nõua ju ükski teine kohustus kodanikelt valmisolekut kodumaa eest surra ning tappa Eesti Vabariigi vaenlasi.
Viimasel ajal on taas päevakorrale tõusnud ajateenistuse pikkus. Tegelikult on kaitseväeteenistuse praeguses korralduses hoopis olulisem probleem ajateenistuse valikulisus.
Meie põhiseadus sätestab, et Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui palju teenistusealisi meeskodanikke aga tegelikult riiki teenib?
2005. aastal kutsuti teenistusse 2319 noormeest (32,2% umbes 7200-st 1986. aastal sündinud meeskodanikust), 2006. aastal vastavalt 2431 noormeest (31,5% umbes 7700-st 1987. aastal sündinud meeskodanikust) ning 2007. aastal 2648 noormeest (34,1% umbes 7750-st 1988. aastal sündinud meeskodanikust).
Sunnitud valikud
Mis siis takistab kõigi vaimselt ja füüsiliselt tervete kutseealiste meeste teenistusse kutsumist?
Kaitseväe käsutuses on praegu kasarmukohti ning olme- ja väljaõpperajatisi umbes 2600 ajateenijale. Näitaja ei ületa 1990. aastate keskpaiga taset, mil kaitseväes oli kõigest 1000 kaadrikaitseväelast ning kaitse-eelarve oli umbes 400 miljonit krooni (2007. aastal vastavalt ligi 2700 kaadrikaitseväelast ja üle nelja miljardi krooni).
Tõsi, uute kasarmute ja muude rajatiste olme- ja väljaõppetingimused erinevad Nõukogude-aegsetest nagu öö ja päev. Kuid sel kümnendil on kolm väeosa (Kalevi, Tartu ja Pärnu pataljon) suletud ning lähiajal ei kavatse kaitseministeerium ajateenijate majutuskohti, olme- ja väljaõpperajatisi olulisel määral laiendada.
Tallinna väeosad (tagalapataljon ja vahipataljon) paiknevad endiselt amortiseerunud Nõukogude-aegsetes rajatistes, kus tingimused on kohati halvemad kui vangidel Eesti uuemates vanglates. Uue linnaku plaanimine Tallinna väeosade koondamiseks pidi algama 2004. aastal ning esimesed rajatised valmima 2006. aastal. Preaguse seisuga pole isegi linnaku lõplikku asukohta kindlaks määratud.
Kaitsevägi on sattunud surnud ringi: kuna 2600 ajateenija piir on ees, ei piisa sellest sõja-aja üksuste ettevalmistamiseks ega kaadrikoosseisu värbamiseks. See tähendab, et kaitsevägi ei suuda iseennast taastoota ning kaadrikaitseväelaste arv väheneb, mis omakorda tekitab olukorra, et tulevikus on vähem kaadrikaitseväelasi, kes valmistavad ajateenijaid ette ning osalevad sõjalistel operatsioonidel.
Kutsealuseid kutsub ajateenistusse kaitseressursside amet (KRA). Probleemid hakkavad pihta sellest, et KRA ei korralda umbes kolmandikule kutsealustele arstlikku komisjoni. Seoses sellega langevad nemad automaatselt edasisest teenistusse kutsumisest välja. Kui enne KRA moodustamist, 2003.–2004. aastal ootasid sajad mehed ajateenistusse pääsemise võimalust, siis nüüd on sajad kutsealused omakorda kadunud ja hoiavad kõrvale. KRA seadis eesmärgiks viia kontaktid kutsealustega miinimumini ning nendega suhtlemine arvutipõhiseks. Kuid masin ei suuda asendada inimest kutsealustega suhtlemas ning nende probleeme avastamas. Tagajärjeks on, et paljud kutse-aluste valupunktid ja puudused jäävad paratamatult kaitseväe lahendada.
Demagoogia tagurlusest
Kogu iseseisvuse taastamise järgset aega on iseloomustanud vaidlused ajateenistuse vajalikkuse, mahu ja pikkuse üle.
Ajateenistuse pikkust on vähendatud kaks korda: peatselt pärast iseseisvuse taastamist poolteiselt aastalt aastale ning 2000. aastal üheteistkümnele ja kaheksale kuule. Kaitseministeeriumi tippametnike abinõu ajateenistuse mahu piiramiseks on olnud lihtne ja toimiv: kui pole piisavalt väeosi, kasarmukohti ega olme- ja väljaõpperajatisi, pole võimalik ka mahtu suurendada. Ajateenistuse poliitilised vastased on selle kuulutanud hääbuvaks ja tagurlikuks süsteemiks. See on vana tuntud trikk: juba kommunistid kuulutasid ennast eesrindlikeks ja progressiivseteks ning kõik, kes nendega nõus polnud, tagurlasteks.
Kuidas on lugu ajateenistuse ja reservarmee (massiarmee) hääbumisega tegelikult? Massiarmee tekkis koos industrialiseerimise ja masstootmisega 18. sajandi lõpul. Kuni inimkond jääb industrialiseeritud tsivilisatsiooniks ning relvi valmistatakse masstoodanguna, ei kao ka massiarmee kuhugi. 21. sajandil kasutavad seda kaht tüüpi riigid: suurriigid, mis soovivad pidada agressiivseid vallutussõdu endaga samaväärsete vastastega, ning suurriikide või riikide koalitsioonide poolt ohustatud väikeriigid.
Ükski NATO suurriik ega NATO tervikuna teatavasti ei kavatse sääraseid vallutussõdu pidada. NATO Lääne- ja Kesk-Euroopa liitlased paiknevad sügaval alliansi tagalas. Pole juhus, et just NATO ääreriigid (näiteks Norra ja Türgi) jätkavad oma geopoliitilise asukoha tõttu ajateenistuse ja reservarmeega.
Milline on Eesti geopoliitiline asukoht? Oleme NATO ääreriik. Venemaal on meie naabruses, Leningradi sõjaväeringkonnas ainuüksi alalise valmiduse üksustes üle 40 000 sõjaväelase, sealhulgas maaväe lahinguüksusi kümme motolaskurpataljoni, kuus õhudessant- ja õhuründepataljoni ning neli tankipataljoni. Säärased üksused ei vaja lahingutegevusse astumiseks kuudepikkust ettevalmistusaega. Selleks kulub mõnest ööpäevast kuni paari nädalani. Samuti elab Eestis üle 100 000 Venemaa kodaniku. Seepärast peaks Eesti sõjaaja kaitsejõudude (kaitseväe ja kaitseliidu) suurus olema korrelatsioonis Venemaa Leningradi sõjaväeringkonna alalise valmiduse üksustega, see tähendab umbes 40 000 kuni 50 000 inimest. Seega ei piisa võitlusvõimelise armee loomiseks valikulisest ajateenistusest.
Sõdimine kui teenus?
Kui meie väikese riigi kodanikud peaksid oma eksistentsi eest sõtta minema, õnnestuks liitlaste abi saabumiseni vastu pidada vaid juhul, kui seda tehakse ühe, ühtse Eestina. Sel juhul ei tohi olla riigikaitseliselt teist Eestit, kes pole saanud sõjalist ettevalmistust ning jääks riigikaitsest kõrvale või veelgi hullem – kes arvaks, et keegi teine võiks tema eest sõdida, kui ta neilt teenusena suremist ja tapmist ostaks.
Kuidas peaks siis kaitseväeteenistus olema korraldatud? Vastus on lihtne: ühesuguse kestusega (11 kuud) ajateenistus kõigile vaimselt ja füüsiliselt tervetele meeskodanikele koos sõjaaja ametikoha, üksusepõhise ettevalmistuse ning edasise teenistusega reservis. Kui teenistusaja pikkus oleks liiga erinev (näiteks kuus ja 11 kuud), puuduksid piisavad motiivid, et reservohvitserideks, -allohvitserideks ja võtmespetsialistideks sobilik kontingent tahaks topelt kauem riiki teenida.
Eestil on piisavalt raha ja muid ressursse, et lähema viie–kümne aasta jooksul luua selleks kõik vajalikud eeldused. Küsimus ei ole ressurssides, vaid tahtes. Tahe võidelda vajaduse korral sõjas Eesti Vabariigi eest saab alata vaid tahtest luua Eestile võitlusvõimelised sõjaaja kaitsejõud.
