LEO KUNNAS: Kes kontrollib kontrollijaid?
Simmi puhul ei ole ju tegemist endise reaametnikuga, vaid isikuga, kes vastutas kaitseministeeriumi valitsemisalas ise meie ja NATO-liitlaste meile usaldatud riigisaladuste kaitse korraldamise eest.
Kogu võimalikku kahju on hetkel raske hinnata. Kuid see võib potentsiaalselt olla väga suur. Halvimal juhul on vaja korrigeerida tervet sõjalise riigikaitse süsteemi (näiteks teha uued kaitseväe sõjaaja koosseisud, kui kehtiv koosseis on sattunud meie idanaabri vastavate organite kätte). Töö maht võib hõlmata palju inimtööaastaid.
Juhtum ajendab esitama tervet hulka küsimusi ning mitu minu varem esitatud küsimust omandavad selle valguses uue sisu.
Esimene küsimus puudutab kaitseministeeriumi personalivalikut ning jooksvat kontrolli personali üle.
Ma ei tunne Herman Simmi lähemalt, et võiksin midagi öelda tema isiklike nõrkuste kohta, kuid avalikus meedias on tema problemaatilisi isikuomadusi ning jälitusmaaniat laialdaselt kajastatud. Kui tema probleemid olid teada, kuidas ta siis vastutavatele ametikohtadele määrati ning teda seal nii kaua hoiti?
Kaitseväeluure juhtum
Paraku ei ole Herman Simm esimene kaitseministeeriumi tipp-ametnik, kellel on ilmsiks tulnud isiklikke nõrkusi ja probleeme, mis lõppkokkuvõttes on välistanud edasise töö kaitseministeeriumis.
2003. aastal olid ministeeriumist sunnitud lahkuma kaitsepoliitika asekantsler (mõisteti süüdi korruptsioonivastase seadusega sätestatud toimingu piirangute rikkumises) ning kaitseplaneerimise osakonna juhataja (tema tööarvutis oli pedofiilse sisuga materjali).
Probleemid või minevikuluukered kapis annavad võimaluse šantažeerimiseks. Isiklike nõr-kuste ja probleemidega inimesed on vaenulike luureteenistuste meelisvärbamisallikas ning kujutavad seega endast a priori potentsiaalset julgeolekuriski.
Kas selliseid inimesi võib kaitseministeeriumis veel olla? Kuidas kaitseministeeriumis üldse personali valitakse ning inimesi tippametikohtadele määratakse?
Kaitseväeluure kohta algatatud ebaseadusliku jälitustegevuse kriminaalasja lõpetamise määruses on kirjas, et kaitseväeluurel oli andmeid võimaliku riigisaladuse lekke kohta ning nad püüdsid leida mooduseid lekke põhjuste väljaselgitamiseks. Selles kontekstis oli kaitseväeluure huvi kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise osakonna juhataja ja kaitsepoliitika asekantsleri vastu mõistetav, sest tegemist on inimestega, kel oli probleeme, mis muutsid nad vaenulikele luureteenistustele haavatavaks.
Ränk hind
Praegu võib öelda, et info lekkekohale jõuti üsna lähedale, sest Herman Simm oli kaitseministeeriumi sama taseme tipp-ametnik.
Miks kaitseministeeriumi tippametnike reaktsioon kaitseväeluure tegevusele oli nii valulik? Patriootilistel ja puhta südametunnistusega ametnikel ei oleks ju vaja kaitseväeluuret karta.
Kõigile pidi olema selge, et pärast NATO-sse astumist vaenulike luureteenistuste huvi meie vastu mitmekordistub ning iga meie nõrkust kasutatakse halastamatult ära, sest meie kaudu liigub nüüdsest ka liitlaste salastatud informatsiooni. Info lekkimise tõkestamiseks on vaja teha senisest palju rohkem tööd. Nüüd saab väita, et kaitseväeluure kartustel oli alust. Riigireetmise kahtlusega inimene oli kaitseministeeriumis tõesti ja on nüüd kinni peetud.
Hind, mida kaitseväeluure ise on pidanud selle eest maksma, on aga ränk. Rahuaja riigikaitse seaduse kohaselt lakkab kaitseväeluure olemast. Juhtumit on kasutatud ettekäändena nii põhiseaduseparanduse kui ka kaitseväe korralduse seaduse läbisurumiseks ning kaitseväe marginaliseerimiseks. Ametiisikud on laialt rääkinud moraalsest vastutusest, mida peaks kandma kogu kaitseväe juhtkond.
Konkreetsed inimesed on selle juhtumi tõttu põhjuseta kannatanud. Luurepataljoni ülem major Ühtegi vabastati ametikohalt. Peastaabi ülem brigaadikindral Laneman oli sunnitud oma ametist loobuma. Endise kaitseväe juhataja viitseadmiral Kõutsi maine sai kahjustada. Paljud ongi selle juhtumi puhul kandnud kollektiivset vastutust.
Reetmine toimus vaakumis?
Kui kaitseväeluure juhtumi puhul tehti sääsest elevant, siis mida teha nüüd, kui meil on majas tõeline dinosauruse mõõtu luureskandaal? Kas teeme sellest omakorda sääse ja väidame, et potentsiaalne reetmine toimus täielikus vaakumis? Et Herman Simm määras ise ennast ametisse ning kontrollis ise ka oma tegevust?
Ei, ma ei arva, et juhtunus peaks süüdistama praegust või endisi kaitseministreid. Ammugi ei arva ma, et kaitseminister peaks tagasi astuma. Selleks ei ole vähematki põhjust. Ainuke viga, mida poliitikutele võib ette heita, on, et nad usaldasid pimesi kaitseministeeriumi tipp-ametnikke ja täitsid nende tahet.
Paljud küsimused on siiamaani vastuseta. Miks on kaitseministeeriumi tippametnikud teinud järjekindlalt otsuseid, mis kahjustavad esmast iseseisvat kaitsevõimet?
Miks on püütud meie sõjalise riigikaitse arengut suunata võitlusvõimetu nišiarmee teele, kogu aeg korrutades, et ressursse ei jätku? Miks on samal ajal kulutatud ja kulutatakse mitu miljardit krooni projektidele, millel ei ole riigi kaitsevõime seisukohast sisulist väärtust? Ma ei ole oma küsimustele pädevat vastust saanud ega looda enam ammu saadagi.
Kõnealuse juhtumi valguses omandavad minu küsimused aga palju karmima konteksti.
Ministeeriumi otsuste, aparaadi töö, personalivaliku, jooksva kontrolli ja kõige muu eest vastutab üks konkreetne isik – kantsler. Herman Simmi kohta on mõistlik pärida aru praeguselt ja endistelt kaitseministeeriumi kantsleritelt. On mõistetav, miks härra president ei räägi selle juhtumi puhul moraalsest vastutusest – on ju tema julgeoleku-nõunik endine kaitseministeeriumi kantsler, kelle ametiajal Herman Simm oma kohale määrati.
Ning lõppkokkuvõttes on kaitseministeeriumi tippametnikel õigus. Meil on tõesti vaja palju tugevamat tsiviilkontrolli – kuid nagu tegelikkus näitab, eelkõige kaitseministeeriumi tippametnike üle.